:format(webp)/nginx/o/2019/10/04/12623286t1h28bb.jpg)
Loe katkendit Anne Sverdrup-Thygesoni raamatust «Putukate planeet». Autor on bioloog, töötab Norra Maaülikoolis ja on palju aastaid putukaid uurinud. Selles raamatus saab lugeda, mis teda putukate juures vaimustab ja miks meil tuleks neid taibukaid olevusi paremini hoida.
Kui ma ütlen kellelegi, et mu töö on putukad, siis küsitakse tihti: aga mis kasu on herilastest? Ja milleks on vaja sääski ja põdrakärbseid? Sest loomulikult on olemas tülikaid putukaid. Aga neid on kohutavalt vähe võrreldes mutukamüriaadidega, kes päästavad iga päev pisut meie elu. Ent alustame tülikatest. Vastuseid on mul kolm.
/nginx/o/2019/10/04/12623291t1h233e.jpg)
Esiteks on ka tülikad putukad looduses kasulikud. Sääsed ja kihulased on kalade, lindude, nahkhiirte ja teiste elukate oluline toit. Eriti kõrgmäestikus ja kaugel põhjas võivad suured kärbse- ja sääseparved olla hädavajalikud endast tublisti suurematele loomadele. Putukaparvedest võib lühikesel ja heitlikul polaarsuvel oleneda see, kuhu suunduvad suured põhjapõdrakarjad rohtu sööma, ringi trampima ja sõnniku abil toitaineid levitama. Nagu vette visatud kivi ümber tekkinud ringid, mõjutavad putukad tervet ökosüsteemi. Samaviisi on olulised herilased – nii meile kui ka teistele. Herilased aitavad taimi tolmeldada, hävitavad kahjureid, keda me ei salli, ning on toiduks herilaseviule ja tervele hulgale muudele liikidele.
Teiseks võivad kasulikud lahendused peituda seal, kust me neid kõige vähem oodata oskame. See käib ka loomade kohta, keda peame vastikuks või tülikaks. Porikärbse vaglad võivad puhastada mädanevaid haavu, jahumardika vastsed näivad suutvat seedida kilet, ja praegu uuritakse, kuidas saaks kokku varisenud või tugevalt saastunud hoonetes päästetöödel kasutada prussakaid.
Kolmandaks leiavad paljud, et kõik liigid peaksid saama võimaluse oma elupotentsiaali rakendada. Et meil, inimestel, ei ole õigust peremehetseda ühegi liigi üle, lähtudes lühinägelikust hinnangust, missugused liigid on meie arvates armsad või milliseid me peame enda jaoks kasulikuks. See tähendab, et meil on moraalne kohustus hoolitseda võimalikult hästi ka mutukate eest, kes ei tooda nähtavaid väärtusi, putukate eest, kes pole pehmed ega karvased ja suurte pruunide silmadega, ning ka liikide eest, kelle otstarvet me ei adu.
LOODUSE VÄIKESED HAMMASRATTAD
Loodus oma terviklikkuses on jahmatav ja putukad moodustavad olulise osa neist filigraanselt koostatud süsteemidest, kus meie, inimesed, oleme vaid üks liik miljonitest. Sellepärast peabki see raamat käsitlema kõige pisemaid meist. Kõiki neid imelikke, ilusaid ja pentsikuid putukaid, kes on meile tuttava maailma aluseks.
Raamatu esimene osa käsitleb putukaid kui niisuguseid. Esimesest peatükist saab lugeda nende meeletust mitmekesisusest, nende ehitusest, sellest, kuidas nad ümbrust tajuvad, ja natuke ka sellest, kuidas kõige tähtsamaid putukarühmi ära tunda. Lisaks saab teisest peatükist aimu putukate üpris omapärasest seksuaalelust.
Siis liigun edasi putukate mitmekülgse kooselu juurde teiste loomadega ja taimedega. Räägin nende igapäevasest võitlusest, kus põhiküsimuseks on saada süüa või ära söödud ja kus kõik löövad lahingut selle nimel, et kanda edasi oma geene. Siiski mahub sinna sekka ka koostöö mitmesugustes kentsakates variantides.
Ülejäänud raamat käsitleb putukate tihedaid sidemeid ühe liigiga: meiega. Näiteks annavad nad oma panuse meie toidulauale, on looduse sanitarid ja varustavad meid kõige vajalikuga meest kuni antibiootikumideni. Kaheksandas peatükis vaatlen ma lähemalt uusi valdkondi, kus putukad võivad meile teejuhiks olla. Lõpuks, üheksandas peatükis, räägin ma lähemalt sellest, kuidas meie väikeste abiliste käsi tegelikult käib ja kuidas sina ja mina saame kaasa aidata, et putukate elu kergendada. Sest meie, inimesed, sõltume sellest, et putukad käiksid tööl. Me vajame neid tolmeldamiseks, lagundamiseks ja mulla loomiseks, söögiks teistele loomadele, kahjulike organismide tõrjeks, seemnete levitamiseks, meie aitamiseks teadustöös ja meie inspireerimiseks oma kavalate võtetega. Putukad on looduse väikesed hammasrattad, mis lükkavad maailma tiksuma ja käima.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste liidu ajalehes «Raamat».