Miks meil kõik valesti läks?

Andrei Hvostov. Foto: Kris Moor

«Kirjad Maarale» on lugu meist, teist, kõigist ja kõigest, mida nimetatakse eluks.

See on kogum kirju autori lapselapsele aastasse 2050. Küsimused endiste aegade elu kohta tekivad enamasti alles sügavas täiskasvanueas, kui pole enam kelleltki küsida. Vanavanemad, kelle aeg see oli, on läinud. Nii ongi autor võtnud rea teemasid, mis võiks uue aja inimesele huvi pakkuda ja arusaamatust tekitada, ning püüab selgitada siinset elu alates umbes hetkest, kui ta astus 80ndate lõpul Tartu ülikooli ajalugu õppima ning mil peagi taassündis Eesti riik. Ajaloo ja isiklike mälestuste vahel liikudes ning seoseid luues jõutakse tänasesse. See on terav, irooniline, väga isiklik, aus ja valus vaade enda ja kaasaegsete korda saadetule.

Foto: Raamat

Autor meenutab elu 90ndate ülikoolis: mil moel toimus õppetöö, kuidas pääses hullumajja õppimisest puhkama, kuidas stipivolinik sularahast pungil kilekotiga üle Toomemäe ühikasse lippas, mida tundsid tüdrukud ühika pesuruumis võõrast silmapaari avastades, kuidas autorist sai juba tudengina ajakirjanik – mil viisil see üldse võimalik oli? Liikus nali, et ajalehes avaldatud saada oli võimalus kõigil, «kes suudavad enam-vähem seostatult ja vigadeta kirjutada».

Seal kõrval ajatud teemad, nagu õnn ja eestlaseks olemine. Ja elu Eestis vene nimega – ühel pool sõbralikud «mägrad», teisal turriskarvalised «hundid» ja nende vahel see, keda nime tõttu päriselt omaks ei võeta, kuid kes ei saa sellega leppida, et võõrapärase nime tõttu on tema mõtted alati vähem olulised. Autor lahkab eestlaste igikestvat õnne puudumise fenomeni nii peresiseste põrkumiste kui ka riikliku õnnetu olemise tasandil, kirjeldades sekka seletamatuid õnnevälgatusi. Saame vihje, keda oleks kasulik tunda, et õnnetunne tuleks sagedamini ja kestaks kauem.

Reservohvitserina tõstatab autor sünge küsimuse meie armee kaitsetahtest võimaliku kriisi korral, kuna nii mõnedki meil hästi väljaõpetatud mitte-eestlased võivad minna sõdima selle eest, kes rohkem maksab (ja võimalik et meie vastu) ning osa eestlasi ei pruugi n-ö Toompea pekipersete eest sõdima tullagi. Näited ajaloost viitavad kodusõja võimalusele Eestis.

Jutuks tuleb ka poliitika. Näiteks see, mida poliitik oma valijast tegelikult mõtleb ning kuidas sünnivad lollakad valimislubadused ning kuidas nendega täieliku absurdini jõuda. Ning mõistagi autorile tähtsad naised koos ausa ja ilustamata vaatega sellele, kuidas elu halvasti tundev inimene püüab kiivakiskuvat isiklikku elu kuidagi rööbastele saada ja tegelikult mõistagi ei saa, kuni lisandub elukogemust ja saabub see päris õige kaaslane. Autor selgitab oma kogemuse kaudu, kuidas töötab matriarhaat ja miks oleks aeg küps lasta naistel maailma valitseda.

Pilt aastast 2050 ei ole selge, kuid midagi head autor eespool ei näe: ootamas paistab elu praeguse heaolu varemetel. See on sügav isiklik ja põlvkondlik süütunne, et ära on rikutud oma lapselaste elu. Ehk on tulevikul ka midagi head pakkuda? Alati on. Autor loodab, et sotsiaalmeedia lummavast needusest ollakse vabad ja elu ei kulge enam ekraanide peegeldatud maailmas.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste liidu ajalehes «Raamat».