Miks on hirmud saanud ühiskonnas nii mõjuvõimsa staatuse?

FOTO: Shutterstock

Viimastel kümnenditel on kõikjal lääne ühiskondades − ja Eesti pole mingi erand − esile kerkinud võiduhirmutamine. Mida karta: terrorismi, vananemist, vaesust, immigrante, kuritegevust, epideemiaid, katastroofe, massihävitusrelvi, maailmalõppu...

Olenemata valdkonnast jageldakse selle üle, mida tuleks karta ja mida mitte. Üks kardab muutust, teine paigalseisu. Osa kardab võõrast verd, osa suletud süsteemi mandumist. Keegi pelgab vaktsiine, ülejäänud aga muretsevad, mis juhtub, kui neid enam piisavalt ei kasutata. Pole ime, et sageli süüdistatakse üksteist ka hirmuõhutamises, sellega mõjutamises või manipuleerimises.

«Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil». Autor Frank Furedi, tõlkinud Matti Piirimaa.

FOTO: Raamat

Maailm ei olegi ohtlik?

Kust tuleb hirmutamise kultuur? Miks me kardame ja kes lõikab paanikalt kasu? Kuidas on hirm seotud moraaliga ja millist mõju avaldab see tänastele kasvatusmeetoditele? Kas passiivsus, abitus ja sotsiaalne kapseldumine, mida järeltuleva põlve puhul võib täheldada, on õidepuhkenud hirmukultuuri viljad?

«Hirmukultuur ei ole looduslik nähtus; mitmeski mõttes ammutab see jõudu viisist, kuidas noori kasvatatakse. Väidan siin raamatus, et rohkem kui ükskõik milline muu ajalooline areng on hirmukultuuri süvenemise põhjuseks osutunud noorte kasvatamise uued viisid. Noortele tehakse selgeks, et nad peaks tundma end hapra ja ebakindlusest heidutatuna. Kirjutasin selle raamatu lootuses, et noored leiavad viisi, kuidas ületada praeguse aja kasvatusviiside jõuetuks tegevat mõju,» kirjutab raamatu «Kuidas hirm toimib» autor Frank Furedi eessõnas. Furedi on Kenti ülikooli sotsioloogia emeriitprofessor, kelle sulest on ilmunud palju hirmu ja selle ühiskondlikke avaldumisvorme käsitlevaid teoseid.

Abiks hirmu vastu

Hirmu asjatundja selgitab eluliste näidete abil tänapäevase hirmukultuuri eri tahkude uurimuses omavahel seotud teemasid. Põhitähelepanu pälvivad neist kaks: miks on hirm saanud 21. sajandi ühiskonnas nii mõjuvõimsa staatuse ja kuidas praegused hirmud erinevad minevikuhirmudest. Kui mõelda, millises maailmas elasid inimesed viissada või tuhat aastat tagasi ja millised olid tollased hirmud, peaksime end tundma ju üsna turvaliselt? «Paljudel arvustajatel on olnud keeruline selgitada, miks nii suur heaolu ja turvatunne saavad eksisteerida koos pideva hirmutundega. Nagu selgitab norra filosoof Lars Svendsen, on hirmukultuuri paradoksaalne tunnusjoon ilmnemine ajal, mil kõigi näitajate järgi elatakse turvalisemalt kui kunagi varem,» kirjutab autor.

Oma osa pühendab Frank Furedi meedia rollile hirmukultuuri arengus. Meedia on arenenud harukordselt võimsaks institutsiooniks, mida peetakse sageli keskseks paanikatekitajaks. Samal ajal väideti 150 aastat tagasi täpselt sama ka odavate kriminaallugude ja armastusromaanide kohta. Autori sõnul ei seisne meedia suurim panus «... mitte niivõrd selles, kuidas konkreetset ohtu esitletakse ja edastatakse, vaid kuidas levitatakse ja normaliseeritakse keelt ning sümbolite ja tähenduste süsteemi, mille kaudu ühiskonna kogemusi mõtestatakse».

Furedi sõnul on ühiskond tänapäevaks tahtmatult võõrandunud väärtustest nagu vaprus, otsustusvõime, arutlemine ja vastutustunne, mis on olulised hirmu talitsemisel. Ta püüab tuua selgust hirmukultuuri põhjustesse ja tagajärgedesse ning pakub välja viise, kuidas tulevik saaks olla vähem kartlik.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste liidu ajalehes «Raamat».

Tagasi üles