Hannes Hanso: sa võid sada aastat oma kamraadidega matkal olla, aga sa endiselt ei tunne neid tegelikult

Tallinn, 22.06.2018. Eh-uhhuduuri grupp asub teele Buenos Airesesse.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Loe katkendit «Ehh, uhhuduuri!» raamatust «Tee teab». Viies reis viis uhhuduurlaste rattaseltskonna Lõuna-Ameerikasse, kus selgus kiirelt, et kui inimene planeerib, siis jumalad naeravad. Päevas suudeti läbida heal juhul pool plaanitud distantsist, sest kõikjal olid lõputud mäed ja tekkis muid ootamatumaid probleeme. Mehed on vanemad, muresid on uusi, aga karavan liigub Argentiinast Peruu poole ja nalja saab ikka ka.

2002. aastal mõtlesime kuttidega, et teeme ühe ägeda seikluse. 16 aastaga on nii mõndagi muutunud. Raamatu lugemisel liigutavad kamraadid raamatut juba tromboonimängija tehnikat kasutades üles-alla, et fookus paika läheks. Veel on muidugi muutunud see, et alates 2002. aastast ja meie esimesest seiklusest on toimunud tohutu laste arvu plahvatus! Toona oli minul kaks last ja Wennal üks. Mardi kaasa oli lapseootel ning Taniil sai Kesk-Gobi Aimaki keskuses Mandalgovis teada, et ka tema Thea on rase. Nüüd, 16 aastat hiljem, on seis järgmine: Liivol neli last, Kristjanil kolm, Mardil kolm, Taniilil kolm, Hannesel kuus ja Wennal kolm last.

Ehh, uhhuduur! «Tee teab». Kujundanud Liis Karu.

FOTO: Raamat

Aga nüüd asjade juurde, mis pole muutunud.

Kõik, mis liigub, kulub.

Õlut läheb palju, vahel ka hommikul ja lõunaajal.

Veini läheb ka palju, eriti Lõuna-Ameerikas!

Õhtused draakonid on hommikused vihmaussid.

Kaameramehel valutavad erinevad kohad, näiteks põlved ja midagi maksa piirkonnas. Esinevad krambid.

Kaameramehel on kõht permanentselt tühi.

Kaardimängimisel tekivad erimeelsused ja ägedad vaidlused. Mängime, nagu ikka, ainult tuhandet.

Wend on jalkahaige. Ta on jätkuvalt suuteline suvalise meeskonna värava peale röökima kukkuma, kuulderaadius vähemalt kvartali ulatuses.

Nagu heas perekonnas ikka – inimesed ei saa üldse aru, mida teine inimene neile räägib! Näide. Meid vaevab siin krooniline probleem, pangaautomaadid ei anna enamiku kaartidega seinast raha välja. Eestis asuv pank ütleb, et kohalik Uruguay pank on süüdi. Kohalik pank ütleb, et Eesti pank on süüdi. Raha saab vahel ainult siledate ehk vanade deebetkaartidega.

Jätkuvalt saan pähe selle eest, et mulle meeldib Sandra! Kuulasime seda duubelmakilt Moskva-Ulaanbaatari rongis 2002. aastal … ja see on jätnud minu kallite kamraadide psüühikasse elukestva mälutempli, millest enam vabaneda polegi võimalik! Kutid! See oli 16 aastat tagasi!!!

Taniil võtab rahulikult, räägib vähe, aga kui räägib, siis viskab kildu. On kõige aeglasem väntaja. Ei kaeble kunagi.

Vastutuul.

Tee läheb ülesmäge, tõusud, tõusud, TÕUSUD!

Mul pole kaasas pealampi.

Ma arvan, et mul on õigus (seda muidugi väidavad kamraadid, ise ei saa aru).

Kaamera on persses.

Rattad on Classicud.

Kõik kõiki õhtusi vestlusi hommikul ei mäleta.

Kunagi ei tea, kus järgmisel öösel magad. Tee teab.

Kõik Taniili (ta on mehaanik, aeg-ajalt on vaja mingit tööriista või jubinat) asjad on koti põhjas.

Kristjan pole veel endale uusi matkasaapaid hankinud, on kõik reisid teinud samade saabastega.

Liivol pole ruumi ühegi grammi või ruutmillimeetri lisaasjade, näiteks vajamineva ja kaasaskantava toidu jaoks.

Esimesed tuhat kilomeetrit on kõige raskemad.

Kui oled poliitik, saad alati pähe, ükskõik, mida sa ka ei arvaks. ALATI!

Ropendamine ja vandumine – koju jõudes tuleb uuesti rääkima õppida.

Ainult Wend teab, mis on õige muusika.

Wend paneb kogu reisile oma tempo jalgpalliülekannete ja mängude toimumisaja järgi.

Üks Austraalia aborigeen ütles kunagi, et «give your face to the sun-shine and you will see no shadows». Tal oli õigus.

Telestaar Kuusk saab mingi vigastuse.

Tongis Wend on El Catastrofe.

Sa võid sada aastat oma kamraadidega matkal olla, aga sa endiselt ei tunne neid tegelikult. See on elukestev protsess, sured ikka lollina.

Jutud eelmistest reisidest ning reisidel toimunud sündmustest muutuvad üha võimsamaks ning heroilisemaks. Lisandub uusi ja värvikaid kirjeldusi – on alust legendide tekkeks.

Iga rattareis algab esimesest vändatäiest. Kui seda ei tee, siis ka kuhugi ei jõua!

Katke ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste liidu ajalehes «Raamat».

Tagasi üles