10 fakti inglise kirjanikust John Fowlesist ja tema menuromaanist «Liblikapüüdja»

John Fowles.

FOTO: Carolyn Djanodly

Postimehe romaanisarjas on ilmunud järjekordne väärtromaan – inglise kirjaniku John Fowlesi bestseller «Liblikapüüdja». Psühholoogilises põnevikus käsitletud dramaatilisi sündmusi näeb lugeja kahest eri vaatenurgast: kurjategija pilgu läbi ja röövitu päevikukirjete kaudu.

Kirjanikult on varem eesti keeles ilmunud ka romaanid «Maag», «Prantsuse leitnandi tüdruk» ja «Daniel Martin». Kuid kas teadsite, et lisaks erakordsele intelligentsusele oli John Fowles andekas ka spordis? Või et tema kirjanikutee sai alguse hoopiski Kreekast? Alljärgnevalt leiate kümme tõsiasja armastatud kirjanikust ja tema esikteosest «Liblikapüüdja».

  • John Robert Fowles  (1926–2005) võitis 13-aastaselt stipendiumi Bedfordi eliitkooli ning peale suurepäraste õpitulemuste oli poiss andekas ka ragbimängus ja kriketis. Kirjanik õppis Oxfordi ülikoolis esmalt saksa keelt, kuid vahetas selle siis prantsuse keele vastu.
  • John Fowles on tunnistanud, et oli lapsepõlves üksildane ja tema parimaks sõbraks oli ... loodus. Sageli eelistaski ta teiste poiste seltskonnale rohelust ja metsas uitamist. See on ka põhjus, miks ta täiskasvanuna ei soovinud elada suurlinnades.
  • Kirjanikku inspireeris nooruses Thomas Hardy looming, kuid teda on mõjutanud ka D. H. Lawrence, André Gide ja Gustave Flaubert. Ülikoolis vaimustus kirjanik eksistentsialistide Albert Camus’ ja Jean-Paul Sartre’i kirjatöödest. Tänu nende loometööle küpses Fowlesiski soov saada kirjanikuks.
  • 1950. aastate alguses töötas kirjanik Kreekas Spetsese saarel poiste eliitkooli õpetajana. Just seal alustas ta kirjutamist ja sellelt saarelt kogus ka ainestikku 1965. aastal ilmunud romaanile «Maag».
  • John Fowles kohtus 1954. aastal Spetsese saarel oma kaasõpetaja naise Elizabeth Christyga, kes kirjanikku armus ning seetõttu ka abielu lahutas. Fowles abiellus Elizabethiga 1957. aastal, kuid kahjuks see liit ei jäänud kestma ja kirjanik abiellus teistkordselt 1998. aastal Sarah Smithiga. Fowles on intervjuudes tõdenud, et kirjaniku naine olla on ilmselt vägagi keeruline. Kirjaniku jaoks on ju esmatähtis tema looming ning pereasjad kipuvad jääma tagaplaanile. Just seetõttu ei olnud Fowlesi jaoks oluline saada isaks – ta leidis, et selleks rolliks ei jagu tal aega, ja piirdus kasuisa kohustustega.
  • 1963. aastal ilmunud ja kiire menu saavutanud psühholoogilise põneviku «Liblikapüüdja» esimese variandi kirjutas Fowles valmis kõigest nelja nädalaga. Kirjanik on tunnistanud, et oleks võinud kõik oma romaanid valmis kirjutada niisama kiiresti, kuid võttis teadlikult aega viimistlemiseks ja mõttetööks.
  • John Fowles ei soovinud, et teda tunnustataks vaid romaanikirjanikuna, ja nii avaldas ta bestselleri «Liblikapüüdja» järel 1964. aastal filosoofilise mõtisklusraamatu «The Aristos».
  • 1965. aastal «Liblikapüüdja» järgi valminud film pälvis mitu mainekat auhinda, kuid John Fowles ise oli ekraniseeringus pettunud.
  • «Liblikapüüdja» peategelast Cleggi on nimetatud kirjandusmaailma üheks õelaimaks karakteriks. Paljud sarimõrvarid (näiteks Leonard Lake, Christopher Wilder, Robert Berdella) on väitnud, et just see raamat inspireeris neid sooritama võikaid kuritegusid.
  • 1977. aastal BBC-le antud intervjuus tõdes Fowles, et on pigem apoliitiline ega usu, et tänapäeva maailma probleeme oleks võimalik lahendada poliitilisel tasandil: «Maailmas valitseb bioloogiline kriis ning nüüdisaegse poliitika reeglid ja toimemehhanismid ei vasta antud olukorrale.» Kirjanik soovitas toona lahenduste leidmiseks kaasata sotsiolooge ja biolooge ning vähem keskenduda poliitikale.

FOTO: Raamat

Inglise romaanikirjanik John Fowles (1926–2005) pälvis esikromaaniga «Liblikapüüdja» (1963) rahvusvahelise tunnustuse ning teos oli edukas nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides. Just see debüütromaan võimaldas tal loobuda õppejõutööst ja pühenduda kirjutamisele.

Eraklik ja seltsimatu mees-liblikapüüdja röövib kunstitudengist neiu ja hoiab teda enda üksildases maamajas kinni kui oma kollektsiooni kõige kaunimat ja haruldasemat eksemplari. Romaanis käsitletud sündmustest räägitakse kahest erinevast vaatenurgast – minajutustaja Frederick Cleggi pilgu läbi nähtuna ja röövitu, Miranda Grey päevikukirjete kaudu.

Clegg on üles kasvanud väikekodanlikus õhkkonnas, mis on teinud temast kalgi ja isikupäratu inimese. Psüühilisest hälbest ajendatuna viib ta ellu painajaliku kinnisidee, kuid tal tuleb peagi tõdeda, et röövija ja tema ohvri suhted kujunevad tegelikkuses varasemast kujutluspildist sootuks erinevaks.

Tagasi üles