Kust algab ajalugu?

Romaani autor Jevgeni Vodolazkin. Foto: Sergei Semkin

Kas me elame praegu läbi ajaloolises mõttes olulisi sündmusi? Ja kui see nii on, siis kuidas me seda teame? Vene praegusaja kirjanduse ühe tipu, Jevgeni Vodolazkini uus romaan «Aviaator» käsitleb just seda teemat peategelase Innokenti Petrovitš Platonovi silmade ja kogemuste kaudu.

30ndates mees ärkab 1999. aastal haiglavoodis ning mõistab, et on unustanud kõik. Ta ei tea oma nime, ei tea, kes ta on ja kus ta asub. Lootes taastada unustatud mineviku, hakkab ta üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ning selle tagajärgedest. Innokenti isiklike mälestuste kaudu rullub lugeja ees lahti lugu Venemaa 20. sajandi vastandlikust ajaloost. Kuid seda mitte tavapärases ajalookäsitluses.

Kumb on tegelik ajalugu?

«Aviaator» ei pretendeeri realistlikule ajalookäsitlusele, vaid tegemist on ühe inimese looga, tema päevikukirjetega. See ei ole elulugu, vaid lugu mehe elust, nagu see on talle meelde jäänud. Mälupildid, tunded ja vestlused on päevikus sageli kontekstist välja rebitud, kuid edasi antud ehedal ja moonutamata moel, just nii tundis end sel kirjeldataval hetkel Innokenti. Nostalgiline lapsepõlv suvilas, oktoobrirevolutsiooniaegne segadus, esimene tõeline armastus ja reetmine, mis peategelase Solovkale saatis... Killustatud meenutusi üles kirjutades taastab Innokenti suure osa oma eluloost, jääb vaid mõistatus, kuidas sattus ta tänapäeva haiglasse ja 1999. aastasse, kui tegelikult on ta sündinud 1900. aastal, olles «sajandi eakaaslane».

Innokenti mõistab päevikut pidades pisut kibestunult, et klassikalises mõttes ajalugu on kõigest abstraktne ja üldistatud teoreetiline pilt, mis iial ei pööra tähelepanu inimeste tunnetele ja kogetule. Seega otsustabki ta enda üleskirjutustes keskenduda pisiasjadele, millest ajalugu ei hooli, meenutada helisid, lõhnu, maneere, žeste ja liigutusi, keskenduda kõigele sellele, mis ongi inimese elu ja tema tegeliku maailma keskpunkt. Just Innokenti ainulaadne olukord annabki talle võimaluse käsitleda ajalugu unikaalsest perspektiivist lähtuvalt, usaldades enda meenutusi ja mitte kollektiivset mälu.

Kuigi Innokenti suudab taastada suurema osa oma elu loost, jäävad sellest alatiseks puuduma 70 vaheaastat. Kuid ka nende aastate puhul tunnetab romaani peategelane, et need on osa tema elust ja peab seetõttu vajalikuks uurida kõike, mis vahepeal juhtunud ja toimunud. Ka siin jääb ta truuks isiklikule arusaamale ajaloost – ta uurib inimeste näoilmeid, riietust, kuid ei süvene liialt poliitilistele sündmustele ja pööretele, mida üldjoontes ajaloos käsitletakse, millest kirjutatakse ajaleheveergudel ja näidatakse õhtustes teleuudistes. Innokenti on veendunud, et ajalooarhiivis säilitatud dokumendid või filmilõigud ei suuda kunagi taastada tõelist ajalugu, kasvõi seda, mil moel lõhnavad armastatu juuksed, millist heli kuulsid, purustades sõrmede vahel tingu või millise häälevarjundiga pöördus sinu poole ülekuulaja enne peksmist...

Inspireeritud isiklikest meenutustest

Jevgeni Vodolazkin «Aviaator». Foto: Raamat

Vene akadeemik Dmitri Lihhatšov, kes oli ka Jevgeni Vodolazkini õpetaja ja mentor, viibis Nõukogude Liidu koonduslaagris mitmeid aastaid. Lihhatšov, toona entusiastlik lingvistikatudeng, jätkas ka vangistuses oma erialast uurimistööd. Kuigi tema kaasvangide seas leidus vargaid ja tõelisi kurjategijaid, oli enamik kinnipeetavaid siiski pisut teistsugused «kriminaalid»: haritlased, tudengid ja teadlased, keda kommunistliku režiimi algaastatel süüdistati revolutsioonivastases tegevuses. «Süüdlased» kogu Venemaalt toimetati Solovetsi laagrisse, mis oli Nõukogude Liidu esimene ametlik poliitiline vangla.

Just Lihhatšovi meenutuste põhjal on «Aviaatoris» kujutatud toonaseid ülekuulamisi ja vangilaagri igapäevaelu. Platonovi mälupildid laevareisist Solovkale on ääretult realistlikud, võiks isegi öelda, et tõepäraselt võikad. Merehaigus ja oksendamine, ebainimlikud karjed, surnuks muljutud verised vangid, moonutatud laibad... «Aviaatoris» leidub mitmeid selliseid kirjeldusi, mis on rikkalikult tõetruud, sedavõrd intensiivsed, et tundub, nagu oleksid ka ise lugejana sattunud haisvasse laevatrümmi, väljaheidetega kaetud narile või... nostalgilisele, aroomidest tulvil teejoomisele, perekondlikule jõuluõhtule, lumest sädelevale uisuväljakule. Võime siinkohal vaid ette kujutada Lihhatšovi ja Vodolazkini värvikaid vestlusi, mis avasid Venemaa ajalugu ühe inimese väga isiklike mälestuste kaudu, detailide kaudu, mis ealeski ei jõua ajalooõpikute kaante vahele.

«Aviaator» on muljetavaldav, hoolikalt konstrueeritud romaan, milles on saavutatud delikaatne tasakaal mälestustel põhinevate filosoofiliste mõtiskluste, kaotuse, armastuse, ajaloo ja ühe mehe – ajast väljatõugatu – isikliku tragöödia vahel. Jevgeni Vodolazkin, ka Venemaa Márqueziks ja uueks Umberto Ecoks kutsutu, on tulevastele lugejatele romaani kokkuvõtvaks mõtteks öelnud: «Vastuta iseenda eest nagu oskad, kuid mitte omakasupüüdlikult, egoistlikult, vaid näe ka suuremat pilti. Kui igaüks võtaks vastutuse oma tegude eest, elaksime me märksa paremas ühiskonnas.» Kirjanik ei usu ideaalsesse ühiskonda, kuid ta on veendunud, et seda on võimalik paremaks muuta, alustades iseendast, nähes maailmast suurt ja üldistatud pilti. Nagu aviaator.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste liidu ajalehes «Raamat».