/nginx/o/2019/10/09/12638136t1h5854.jpg)
Ühel maal, suurel-väiksel, ühes linnas, suures-väikses, elas kord loom. Sinine ja sarvedega, ise tegi kirikukella häält. Et sinist looma ei ole olemas? On küll! See on kunstniku hingeloom, mille kunstnik ise siniseks värvis, oma kujutlustes!
Lugu Mehest, kes armastas Surma
9. oktoober 2019, 17:32
Tuntuim seesugustest elukatest on vist Vassili Kandinsky sinine hobune, kes 20. sajandi algul püüdis oma ratsanikku lõpmatusse kutsuda. Kristlik kirik nägi sinises värvis samaaegselt tõde ja truudust, vaikust ja harmooniat. Võib-olla nägi neid väärtusi ka Andrus Kivirähki kujutatud Oskari vanaema, kellel käis külas Neitsi Maarja ise ja kes olevat elus Kuraditki kohanud (lk 21).
Kokkuvõttes peab siin lisama: kui tore, et kirjanik Kivirähk endale tundmatu looma nahka meenutava mustriga kaustiku soetas, muidu oleks eesti kirjakultuur jälle ühe hea raamatu võrra vaesem! Nüüd kohtub lugeja sinise hingeloomaga kohe teose avaleheküljel ja tagakaanel tuletatakse talle seda kohtumist samade sõnadega uuesti meelde, laskmata nõnda tekkival pildil kaduvikku hajuda. See loom on eht Eesti loom (mitte küll rahvusloom, kelleks sai hunt) ning tema sarved toimivad kui katsesarved, mis kompavad me isamaa ajalikku elu, siin ja praegu, minevikus ja tulevikus.
Me ajalikust elust sada aastat tagasi pärineb ka raamatu peategelane Oskar Kallis (1892–1918), esimene otse Eestis hariduse saanud maalikunstnik ja karikaturist, Kandinsky kaasaegne. Tema Õpetaja (kirjutatud raamatuski suure tähega) oli Ants Laikmaa, kelle juhendamisel noor Oskar joonistas üles terve galerii rahvalikke tüüpe ja käis suviti maal kodumaa klassikalist maastikku lõuendile püüdmas. Tuntud Saksa kunstirühmitusega «Sinine Ratsanik» siinsel maapoisil ühendust ei olnud, kuid nooruse õitsev värskus pulbitses temaski, seda parandamatust tiisikusest tingitud minejatundele vaatamata. Nii tegi kunstnik tuleviku jaoks valmis omaenda autoportree (1915) ja süvenes põhjalikult rahvusromantilisse Kungla aega, millest sai ta isiklik muinasmaa, kust Surm mehe 25-aastaselt endaga viis. Siia võib lisada, et Surmale oli ta tõesti Kallis (nagu nimigi ütleb), eesti rahvale ent mitte unustamatult kallis. Ehk aitavad mälestust temast elavdada need kaksteist heas värvitrükis reprot, mis Kivirähki teose lõppu lisatud?
«Muinasmaailm on naha alla pugenud ja sellest ei saa enam lahti. Justkui oleksid lompi astunud ja teeksid nüüd igale poole, kuhu lähed, märgi jälgi,» laseb Andrus Kivirähk Oskaril (lk 192) enesekohaselt tõdeda. Kuid Kivirähk on nii vilunud, otsekaval ja hea sulega kirjanik, et kui teda sõna-sõnalt uskuda, siis saad ikka pool petta! Nii ka siin – kirjanik otsekui kirjutaks ainult Oskar Kallise päevaraamatut ega jäta seega mingeid «märgi jälgi», seda tegi kunstnik! Kusagil eelreklaamis pealegi jõuti seda teost juba libapäevikuks nimetada. Pole siin midagi «liba» – igat masti libad liiguvad öösiti, aga päevaraamat seepärast ongi päevaraamat, et seda kirjutatakse päeval!
Nii kunstnik kui ka kirjanik lähtuvad ses teoses retseptist, mida väljendab Õpetaja: «Maailmad tuleb kõigepealt välja mõelda, kirja panna – ja siis üles joonistada. Siis muutuvad nad tõeliseks.» (lk 218) Kivirähk oskab sõnaga joonistada ja nõnda saab tema tekstiski visuaalselt tajutavaks, kuis vana puukuuri nurka peidetud räbalapuntrast koorub Kalevipoeg, kes avab Oskarile värava igavesse muinasilma. Avab ka põrguvärava, kuid Manala ust ei ava, sest selle taga elab Surm oma kaaskonnaga. Sinna siseneda võib, aga välja enam ei pääse! Ometi kohtab Oskar ühel järjekordsel retkel muinasmaale just Manala uksel üht imekaunist neidu, kellesse armub korrapealt. Ja armastuse vägi, teadagi, on võitmatu! Eriti siis, kui vägesid juhib Surm ise.
/nginx/o/2018/09/18/11426440t1h92f2.jpg)
Siinne Kalevipoeg on kirjanik Kivirähki vana tuttav, kelle ta juba 1997. aastal ühte raamatusse pani. Toona autor veel vabandas oma teose tutvustuses me muinashiiu nime kasutamise pärast, leides, et õige pealkiri olnuks ikka «Mäeküla piimamees»! Küllap ta nägi iseenda tulevikku ette ja pöördus just seepärast Oskar Kallise loomingu poole, sest esimene ja viimane Kallise illustreeritud raamat oli just Eduard Vilde «Mäeküla piimamees» (1916).
Päris-Oskar suri aastavahetusel 1917-18 Jaltas, raamatu-Oskar läheb ilusa Surma endaga kaasa Manala ukse taha, lootes seal kohata ka sinist sarvedega looma, kes häälitseb kui kirikukell. Loodetavasti ei ole see hääl hingekell eesti rahvuskultuurile, mida me oma riigis püüame vägisi rahvusvaheliseks muuta, rõhuga sõnaosal «vaheline».
Oskar Kallis igatahes teadis: kõik, mis on «vaheline», ei kuulu kellelegi ega püsi hästi püsti! Ja Andrus Kivirähk oskab me kultuuriloo haaravalt huvitavaks muuta.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste liidu ajalehes «Raamat».