:format(webp)/nginx/o/2019/10/10/12640016t1hfbd8.jpg)
«Öönaine valguses ja varjus» on raamat, mis sisaldab mitmeid lugusid. Tähtsaim neist on salapärasest öönaisest: Eesti poliitikust ja revolutsionäärist Alma Ostrast, kes andis oma nooruse 1905. aasta revolutsiooni heaks, liimides öösel lendlehti plankudele koos oma väljavalitu Aleksander Oinaga.
Oktoobrikuu päikeseloojangul hulkumise vaprus jõudis lõpuks selleni, et huvituti ka vabaarmastuse ideedest, nagu ütlesid asjaosalised ise. Kui paarike ühelt järjekordselt lendlehtede kleepimise aktsioonilt tagasi tuli, sai Oinas parteiliseks hüüdnimeks Faust (Rusikas), temaga oli naisel nii turvaline.
/nginx/o/2019/10/10/12640012t1h6d1c.jpg)
Meie raamatut illustreerib näiteks dokumentaaljutustus Valga juuksuripreilist Selma Mehikust, kes armus väidetavasse vargasse: «Kui sa teaks, armas Roland, kui ilus oli see koht kõik paksu lumega kaetud, kas mäletad weel, armas Roland meie armast paigakest Tambre metsas, kus esimene kord õnnelikud olime ja mõlemad rõõmu pisaraid nutsime ja sina minu hinge päikene, armas Roland, mind siis esimene kord suudlesid…»
Kõnnime mööda kahekümnendate aastate noorte kodusid, jõudes lõpuks salapärase Salme Vusvu juurde.
Lugeja mõistab, et autori eesmärk on kirjutada mikroajalugu. Mikroajalugu on kultuurantropoloogiline vaatenurk ajalooteaduses. See toob esiplaanile inimese kui killukese ajaloo voolamises. Suurtest ühiskondlikest muudatustest ja poliitikast on juttu niipalju, kui inimese uurimisel sellest kasu on. Mikroajaloo pioneeriks on Carlo Ginzburg, kes oma teostes kuuekümnendail aastail hakkas näitama üksikut ja veidi erandlikku keskaegset inimest.
Pole juhus, et see raamat algab Mistra despotaadi pärijannast Sofia Palaiologinast, kes tsaar Ivan III mehele minnes sõitis 1472. aastal läbi Eesti- ja Liivimaa. Meie kandis nautis ta neitsipõlve viimseid vabu tunde, seega – mikroajaloo tegelane, kes oli valmis kohe minema suurde ajalukku.
Teine peatükk on Vadstena nunnast Ingrid Petersdotterist, kes armus 1498. aastal ilmalapsesse Axel Nilssonisse, linna pleiboisse. Ingridil ei olnud kunagi võimalust oma kibeda armastusega õnne maitsta, sest reformatsioon oli veel kaugel.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/10/12640016t1hfbd8.jpg)
Kolmas peatükk meenutab 1535. aastal Harju eesvärava taga hukatud Riisipere mõisnikku Johann von Üxkülli. Üxküll oli eelnevalt võikalt hukanud oma linna põgenenud talumehe Suurepere Madise.
Neljas peatükk jutustab Kostroma oblasti talupojast Ivan Sussaninist, kes viis 1613. aastal Isupovo soos Poola armee valejälgedele, päästes nõnda esimese tsaari Romanovite dünastiast.
Viies peatükk teeb juttu 1721. aastal Imavere külas elanud neiu Christinist, keda võimud kergelt karistasid tema aktsioonide eest abielumeeste võrgutamisel. Kuues peatükk jätkab samal teemal, valgustades Tallinna bordellinduse ema Amalie Schwappachi.
Seitsmenda peatüki fookuses on meie oma Jeanne d’Arc, 1905. aasta revolutsiooni kangelanna Marta Lepp. Kaheksas peatükk jätkab sama teemaga, valgustades 1905. aasta revolutsiooni keskmes vähemlaste parteid organiseerida üritanud Alma Ostrat, kes hiljem paistis silma oma tähelepanuväärsete meessuhetega.
Üheksandas peatükis on kangelaseks puutööline Johannes Smuk, kes end võõras hauas ära põletas. Kümnes peatükk esindab naiste ajalugu, sest siin räägitakse, kuidas kuus naiskommunisti 1923. aastal Tallinna Karistusvanglast ära päästeti, päästjaks uljas sangar Voldemar Kompus. Üheteistkümnenda peatüki kangelased on Roland Lemthal ja Selma Mehik. Lemthal oli omale Tallinnas 1920-21. aastal vargana nime teinud ja neiu Selma ette ilmus ta kuldprosside ja -keedega.
Viimane, kaheteistkümnes peatükk jutustab sellest, kuidas üks romantiline armastajapaarike, Mary Rikko ja Eduard Reining 1924. aasta putšile ette jäi.
Raamatus on ära toodud hulk huvitavaid fotosid ja illustratsioone Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Ajalooarhiivi, Tervishoiu Muuseumi, Filmiarhiivi ja teiste muuseumide kogudest.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste liidu ajalehes «Raamat».
/nginx/o/2019/10/10/12640019t1h010a.jpg)