Raamat sobib hästi septembrikuiseks lugemiseks. Atmosfäär, mis valitseb üksikul saarel, haakub ideaalselt sügisilmadega. Üldse on õhkkond üks teose võrratumaid külgi. Kirjeldused ei ole üldse pikad, kuid viivad täpselt sündmuste keskele. Kaasa aitasid muidugi ka illustratsioonid. Ma tundsid lainete pihu ja tuult, Urriga saabuvat külma; nägin, kuidas valge sein maalitud lillede alla mattus ja, nagu juba mainitud sai, kuulsin lausa hääli. See atmosfäär kandus edasi ka emotsioonidesse. Kõige rohkem tundsin melanhooliat, aga see kurbus oli ilus, mitte masendav või raske. Oli ka ärevust ja seda tunnet, mis valdab siis, kui sa ihkad leida midagi kättesaamatut. Lugesin ühest arvustusest, et «Muumipaa ja meri» kõnelebki sellest, kuidas nii Muumipapa, Muumimamma kui ka Muumitroll elu mõtet otsivad, samal ajal kui Väikesel Myl pole eksistentsiaalseteks mõteteks üldse vajadust, sest ta on õnnelik tehes just seda, mis parasjagu pähe tuleb. See oli minu meelest väga hea viis raamatu tõlgendamiseks, kuigi kindlasti mitte ainus.
Üks oluline tegelane on selles raamatus muidugi Urr - paljude lapsepõlve suurim hirm. Tegin lausa Instagramis hääletuse, kus hetkeseisuga on 43 inimest tunnistanud, et kartsid teda. Ta on mindki hirmutanud, aga rohkem on mul olnud temast kahju. «Muumipapa ja meri» paneb eriti Urrile kaasa tundma.
Tove Jansson oli 1914. aastal sündinud soomerootsi kirjanik ja kunstnik. Ta kasvas üles ja hiljem ka suri Helsingis. Tove isa oli skulptor ning ema graafiline disainer ja illustraator. Ka ta ise õppis kunsti 1930. aastast kuni 1938. aastani Stockholmis, Helsingis ja Pariisis. 1943. aastal toimus naise esimene soolonäitus. Samal ajal kirjutas ka lühijutte ja artikleid ning kujundas raamatukaasi. Muumidest kirjutas naine kokku üheksa raamatut, millest esimene ilmus 1945. ning viimane 1970. aastal. Ka Muumide koomikseid joonistas Tove Jansson alguses ise, kuid andis töö üle vennale Larsile, sest tal ei jätkunud enam aega kirjutamiseks ja maalimiseks.