Lugemissoovitus: lasteraamat keskeakriisist

Tove Jansson.

FOTO: Dan Hansson/Scanpix

Raamatublogija Mariann Vendelin kiidab kirjastust Hea Lugu otsuse eest välja anda kõik Tove Janssoni Muumi-raamatud uues imeilusas trükis. Sellega tähistatakse kirjaniku 105. sünnipäeva. Seni on ilmunud kaks raamatut, millest Mariann tutvustab osa «Muumipapa ja meri».

Tove Jansson «Muumipapa ja meri».

FOTO: Raamat

Muumiorg. Muumipapa tunneb, et tema elul pole Muumiorus enam mingit mõtet ning otsustab koos Muumimamma, Muumitrolli ja Väikese Myga kolida kaugele üksikule saarele, mis on vaid kärbsemust kaardi peal. See on salapärane paik, mis on tihti mattunud udusse, ning pakub kõigile avastamist. Pere uueks koduks saab mahajäetud majakas, kuhu on hea varjuda, kui väljas möllab torm. Saarel elab veel üksik kalur, kes uute asukatega eriti suhelda ei taha. Iga Muumipere liige leiab saarel endale uue eesmärgi, mille abil päevi mööda saata.

Kodus meil minu teada Muumi-raamatuid ei ole, on ainult koomiksiajakirjad. Raamatuid käisin laenutamas hoopis raamatukogus ja sellest on juba tükk aega möödas. Seega oli põnev - osa loost oli tuttav, aga nii paljud detailid olid meelest läinud või polnud ma varem neile tähelepanu pööranudki. Mäletasin eelmisest lugemisest, et mõte majakas elamisest vaimustas mind, aga muidu ei olnud «Muumipapa ja meri» üks mu lemmikutest. Tõsi, seal oli ja endiselt on Muumitrolli seikluseid ja Väikese My vempe, aga ma ei mõistnud, et selle loo võlu peitub mujal. Üks koht raamatust, mis just oma segasuse tõttu mul eriti eredalt meeles oli, on Muumitrolli kohtumine merisälgudega. Ma ei olnud seda siiani mõistnud. Kusjuures, just seda kohta lugedes kuulsin äkki oma peas hääli. Jah, sa lugesid õigesti. Ma kuulsin hääli. Olen seda kohta kuskilt kasseti või plaadi pealt lihtsalt nii mitu korda kuulnud, et see ärkas mu peas ellu. See kummastas ja vaimustas mind.

Raamat sobib hästi septembrikuiseks lugemiseks. Atmosfäär, mis valitseb üksikul saarel, haakub ideaalselt sügisilmadega. Üldse on õhkkond üks teose võrratumaid külgi. Kirjeldused ei ole üldse pikad, kuid viivad täpselt sündmuste keskele. Kaasa aitasid muidugi ka illustratsioonid. Ma tundsid lainete pihu ja tuult, Urriga saabuvat külma; nägin, kuidas valge sein maalitud lillede alla mattus ja, nagu juba mainitud sai, kuulsin lausa hääli. See atmosfäär kandus edasi ka emotsioonidesse. Kõige rohkem tundsin melanhooliat, aga see kurbus oli ilus, mitte masendav või raske. Oli ka ärevust ja seda tunnet, mis valdab siis, kui sa ihkad leida midagi kättesaamatut. Lugesin ühest arvustusest, et «Muumipaa ja meri» kõnelebki sellest, kuidas nii Muumipapa, Muumimamma kui ka Muumitroll elu mõtet otsivad, samal ajal kui Väikesel Myl pole eksistentsiaalseteks mõteteks üldse vajadust, sest ta on õnnelik tehes just seda, mis parasjagu pähe tuleb. See oli minu meelest väga hea viis raamatu tõlgendamiseks, kuigi kindlasti mitte ainus.

Üks oluline tegelane on selles raamatus muidugi Urr - paljude lapsepõlve suurim hirm. Tegin lausa Instagramis hääletuse, kus hetkeseisuga on 43 inimest tunnistanud, et kartsid teda. Ta on mindki hirmutanud, aga rohkem on mul olnud temast kahju. «Muumipapa ja meri» paneb eriti Urrile kaasa tundma.

Tove Jansson oli 1914. aastal sündinud soomerootsi kirjanik ja kunstnik. Ta kasvas üles ja hiljem ka suri Helsingis. Tove isa oli skulptor ning ema graafiline disainer ja illustraator. Ka ta ise õppis kunsti 1930. aastast kuni 1938. aastani Stockholmis, Helsingis ja Pariisis. 1943. aastal toimus naise esimene soolonäitus. Samal ajal kirjutas ka lühijutte ja artikleid ning kujundas raamatukaasi. Muumidest kirjutas naine kokku üheksa raamatut, millest esimene ilmus 1945. ning viimane 1970. aastal. Ka Muumide koomikseid joonistas Tove Jansson alguses ise, kuid andis töö üle vennale Larsile, sest tal ei jätkunud enam aega kirjutamiseks ja maalimiseks.

Ma armastasin seda raamatut! «Muumipapa ja meri» on üks neist raamatutest, mis ei vaja palju sõnu, et anda edasi lugu ennast, kirjeldusi, atmosfääri ja emotsioone. Seal on maagiat ja salapära, kuhu on peenelt seotud argimured. Raamatu põhiteema on ju Muumipapa keskeakriis. Soovitan lugeda nii neil, kes lapsena Muumi-lugusid juba lugenud on, kui ka neil, kes seda varem teinud ei ole! Pean tunnistama, et taasavastasin ise Muumide võlu. Lugemise muutis eriti huvitavaks, et midagi nagu meenus või oli lausa nii tuttav, et pani mind hääli kuulma, aga osa loost tundus täitsa uuena. Loen kindlasti kõik teised raamatud ka läbi, kui need ilmuvad! «Võlukübar» juba ootab riiulis.

Tagasi üles