Tõnu Õnnepalu kui metsavaht Suure Järve taga

Kirjanik Tõnu Õnnepalu.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Triloogia «Mujal kodus» avaköites Pariisist lahkudes lubas ilmarändur Õnnepalu järgmise kodupeatuse teha kusagil metsaonnis, ent «Aakri» avaleheküljel ärgates avastas mees end Kanada eestlaste «pealinnast» Torontost.

Oli august 2018. Tallinn koos sinna asunud Riinaga jäi kaugele, teise ilma. Täpsustuseks lisagem, et too salapärane Riina on ilmselt väliseestlasest tõlkija ja keeletundja Riina Kindlam (snd 1969), kuulsa skautmasteri Heino Jõe (1913–1990) lapselaps. Aastal 2000 avaldas EKSA tema selges eesti keeles luulekogu «Metsavaht». Autor ise peabki Kanadas pooleldi «metsavahi» ametit, sest peamiselt tema hooldada on vanaisa (keda kohapeal tunti Jämesääre või Black Joe nime all) rajatud väliseestlaste suvilakompleks, mida aastast 1967 tuntakse kui Kotkajärve Metsaülikooli asukohta. Just sinna on teel ka Tõnu Õnnepalu, metsaülikooli külalisesineja. Mida too «ülikool» endast kujutab ning kuidas ta toimib, saate raamatut lugedes täpsemalt teada! Siinkohal mainigem üksnes, et Torontost jääb sinna umbes 200 000 meetrit. Kohalike arvates on see linnale nii lähedal ja mõistet «kilomeeter» pole Ameerika mandril mõtet kasutada! Suvilad ja suvitajad aga on nähtus omaette, mis kõikjal näeb ühtmoodi välja...

"Aaker" Muskoka, Ontario, CA. Tõnu Õnnepalu

FOTO: Raamat

Mainitud kompleksis pidas Heino Jõe kaua skaudilaagreid, kuid «meie aeg on skautluse jaoks liiga rikutud» (lk 297) ning skautide Noolepoiss oma rituaalidega tuletab autorile õigustatult meelde N. Liidu aegseid pioneere. Ent sõna pioneer tähistab õigupoolest esmaavastajat ja kaugel Põhja- Ameerikas on kirjanik Õnnepalu taas pioneer! Iseenda lähtepunktist. Juba linnas teatab loodusmehest autor: «Linnud laulavad. Tuttavad linnud, aga laulavad kuidagi valesti, tagurpidi.» (lk 6) Peagi jõutakse järelduseni, et Ameerika (USA sünonüümina) on eurooplasele üleüldse vale maa, rahategemise maa. Me siin nüüdis-Eestiski elame Ameerika maailmas ja Ameerika on T(t)rump, kirjutatagu seda nime kas suure või väikese algustähega!

Ent Kanada on õieti väljarändajate riik, mis loodi vanale indiaanlaste maale. Õnnepalu uus-mujal-kodu saab asuma maa-alal, kus kunagi elas ojibwai suguharu, algonkini suurhõimu metsarahvas. Siit raamatust saame teada ka tänini säilinud muistsete kohanimede tähenduse. Maa-konnanimi Muskoka tähistab punast metsa, provintsinimi Ontario (hõlmab ka samanimelise järve) aga lihtsalt suurt järve. Ja Ontario järv ongi nii suur, et kuulub Suurde Järvistusse! Väliseestlaste Kotkajärve, mis on Heino Jõe pandud kohanimi, jääb sealt siiski eemale, hõlmates seejuures mitut väiksemat järve. Kui Õnnepalu Muskokasse kohale jõuab, saab ühest neist tema Koprajärv, mis hiljem muutub Jäälinnujärveks. Ent järvedest rohkem huvitab Õnnepalut mets, sest «isegi Eesti mets ameerikastub» (lk 39) ja seda asendab totaalne võsa nagu Kanadas!

Ometi elab sealseis metsades veel chipmunk, kelmikas vöötorav, kes näeb välja otsekui mänguloom. Ühest neist saab autori oma Vöödu!

Aaker. Aaker on muidugi pindalaühik (hektarisse mahub 2,2 aakrit), ent kirjaniku tähelepanekute järgi kujutab see väliseestlastele parajat maatükki. Suvilakrunti, mis tingimata peab järveni ulatuma. Missugune peaks välja nägema tema isiklik hinge-maa-aaker, kirjeldab autor üksikasjalikult raamatu 19. peatükis. Tingimata kuuluvad sinnajuurde linnud ja puud! Muskokas tal ei olnud koduse Esna kurgi ega pärnasid Kanamatsi rabasaarel, see-eest olid väikesed koolibrid ja kaks valgemändi (Pinus strobus) maja otstes. Poolsada aastat tagasi juhtus Kanada eestlasest luuletaja Urve Karuks (1936–2015) ühe seesuguse otsas kraaksunud varese elule lõpu tegema, mispeale puu vandus kättemaksu (ballaad «Männi vanne», 1968), kuid tänapäevaks on vanne aegunud ja «sissetungija» Õnnepalust sai valgemänni sõber!

Kuskil poole teose peal hakkab autor looma oma poolpilareeglistikku, mahutades igasse peatükki ühe reegli. Sinnajuurde kuuluvad tähelepanekud suletud mõistekolmnurga «väliseestlus-pagulus-kodumaa», riigi ja rahvuse suhete jms. kohta, mis kutsuvad lugejat kaasa mõtlema. Lõpus teeb autor oma Kanada-kodust kokkuvõtte: «Ja nii on see aaker haihtunud. Hing nägi ära, et siia ei jääda. Et siia tagasi ei tulda.» (lk 371) Ees ootab seni veel tundmatu meresaar.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste liidu ajalehes «Raamat».

Tagasi üles