Arvustus. Raamat vanemale, kes viitsib lapsega koos maailma asju arutada

Illustratsioon raamatust: Septembri seenekübar. Foto: Karel Korp

Ajakirja «Täheke» lugejatele on kõik selle raamatu lood juba tuttavad, sest just selles lasteajakirjas on lood varem ilmunud ja nüüd leidnud tee ühe raamatu kaante vahele.

Lasteraamatu puhul on minu kui lapsevanema jaoks oluline raamatu formaat ja kaal ning ka teksti loetavus – näiteks pole tekst trükitud musta värviga tumedale taustale (selliseid raamatuid on!) ja pole nii raske, et tekib hirm luumurru ees, kui raamat lapse varbale juhtub kukkuma. Neid viimaseid miinuseid Märka raamatul õnneks pole, küll aga on sel paha viga – see raamat on formaadilt liialt lai. Mitte nii pikk kui lai, aga laius on suurem kui pikkus. Jälle üks niisugune, mille puhul peab riiulis hoolega kohta valima, et raamaturida ei oleks siksakiline.

«Kuidas kuud endale mütsid said» Veiko Märka. Pildid joonistanud Karel Korp. Foto: Raamat

Kui kõige suurem miinus kõrvale jätta ja edasi välimust puurida, siis Karel Korp on raamatusse joonistanud väga ilusad pildid. Need on värvilised ja samal ajal on neis ühendatud nii täiskasvanulikkus kui ka lapsemeelsus, need on ühtaegu kunstilised ja mängulised. Lust on neid vaadata nii suurtel kui ka väikestel ja piltide sees on ka paras annus huumorit.

Infokillud ja jutud vaheldumisi

Sisulise poole pealt on raamatus kahte sorti teksti – lühikesed infokillud ja pikemad proosajutud vaheldumisi. Iga kuu kohta on kogutud lühikesi vana aja ütlemisi-uskumusi. Peab küll mainima, et lapsevanemal tuleb ilmselt nii mõnegi vanasõna puhul lapsele selgitada, mida see täpsemalt tähendab, näiteks on raamatus vanasõna: «Viinaklaasis upub rohkem inimesi ära kui meres.» Või siis: «Laurits lahutab kapsalehti, Pärtel pöörab päid» või «Esimese mai lumi kaalub Riia linna kulla üles». Kirjutatud lugudes Märka neid ütlemisi lahti ei seletata.

Nii et ma soovitaksin lapsevanemal see raamat kõigepealt korralikult läbi töötada ja guugeldada folkloorilehekülgi, kust leiab vastuseid tekkida võivatele küsimustele. Võib arvata, et kui teie eriala ei ole juhtumisi folkloristika valda kuuluv, siis võite mõne seletusega jänni jääda. Ja muidugi tuleb alati kasuks lapsele rääkida sellest, et viin on tervisele kahjulik või et mõni päev on selline, mida tulebki üksnes puhkamiseks kasutada (esimene jõulupüha) või et kuidas täpselt on noormehe sõnad muutlikud ja millal niimoodi öeldi.

Veiko Märka proosalood on pehmed, maheda huumoriga ja sobilikud koolilastele iseseisvaks lugemiseks, nende lugude juures ei tohiks mingeid segadusseajavaid küsimusi tekkida. Iga kuu on kujutatud inimesenäolisena, autor kirjeldab kuude välimust, iseloomu, tujusid, maitseid ja meeldimisi. Tekstide sees on kergeid luulenüansse, kuid üldiselt on tegemist siiski toredate proosamuinasjuttudega.

Nupukas Veebruar ja jonnakas Juuli

Lood on omavahel seotud ja kogu muinasjutt algab sellega, et kuud hakkasid igavlema. Nad tüdinesid ära vahetustega tööst ja leidsid, et oleks hea mõte mõnikord kohad ära vahetada. Nagu ikka, olid osad sellise plaaniga kohe õhinal nõus, teised aga porisesid ja pidurdasid. Kellelegi ei meeldinud ka Veebruari mõte ajaviiteks võtta lisapäevi, kuni lõpuks jõuti ühisele nõule, et Märtsikuu idee end mütside ja kübaratega ehtida on selline, mis kõigile sobib. Või noh, peaaegu, sest alati peab ju olema see üks, kes tahab vastuvoolu ujuda ja ajab sõrad teiste mõttele vastu.

Märka raamatus on selleks jonnakaks Juuli, kelle ümberveenmiseks võtab pehmeloomuline Detsember kasutusele meelitamise ja kutsub üles kompromissile. Kaasajale kohaselt ei ole mütsihankimine niisama, et kohe naks olemas. Kuud otsivad interneti kaudu välja erinevad mütsimeistrid ja valivad endale kõige meelepärasema, meistriks saab Ants Tosin.

Kui olete sedasorti lapsevanem, kes viitsib lapsega koos maailma asju arutada, siis selle pisikese eelloo põhjal annaks analüüsida mitmeid erinevaid elulisi situatsioone. Kuidas peaks käituma, kui kõik ei soovi sama asja? Kas on õige teistele enda tahtmist peale suruda? Mida tähendab demokraatia, kas kuud olid demokraatlikud? Miks ühele sobib vana rutiin, aga teised eelistavad vaheldust? Miks üks lahendus ei meeldi kõigile ühtmoodi?

Toredad jututeemad vanemale ja lapsele

Mütside tellimise lood on iga kuu kohta eraldi ja sealgi on palju õpetlikku, autor joonistab mütsi tellimise kulgemise kaudu välja kuude erinevad iseloomud. Jaanuar on selline, kes kohe täpselt teab, mida saada tahab, Veebruar on hästi uhke enda üle ja sooviks lausa krooni, Märts teadis umbkaudu, mida soovida, kuid ei osanud seda sõnadesse panna ja joonistas meistrile kõik ette, Mai on ärahellitatud printsess ja September hästi tark… Siingi vihje lapsevanemaile vestluseks: arutage lapsega, missuguse mütsi ta teeks endale, kui saaks tellida ükskõik missuguse peakatte. Missugune sobiks teile endale, suuremale või väiksemale õele-vennale, vanaemale või parimale sõbrale?

Veiko Märka lood on ladusalt kirja pandud, väikseid tarkuseteri on kuhjaga, samas ei ole keelekasutus nii keeruline, et peaks lastele sõnu seletama hakkama. Mulle tundub, et tegu on seda tüüpi raamatuga, mida on võimalik pärandada põlvest põlve, siin on ajatud universaalsed ja sümpaatsed lood, mis rikastavad iga lapsepõlve. Kui teie laps sellest raamatust välja kasvab, pakkige see sisse ja jätke järgmisi lapsi ootama. Väärt kraam.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste liidu ajalehes «Raamat».