Juhi lugemissoovitused: teadmine annab mõnusa heaolutunde ja vähendab abstraktseid hirme

Harles Tomberg. Foto: Renee Altrov

Soovitusi, millised raamatud aitavad nii igapäevaelu kui ka juhina paremini oma tööd mõtestada, jagab Elisa e-kanali valdkonna juht ja lugemishuviline Harles Tomberg.

Igaüks meist valib, kuidas ta end soovib arendada ja see on üdini vabatahtlik. Keegi ei pea ennast arendama, kui ei taha ja õigupoolest pole ka lugemine täiskasvanud inimese jaoks kohustuslik. Minu jaoks on lugemine võimalus oma uudishimu rahuldada. Teadmine annab väga mõnusa rahulolutunde ja vähendab oluliselt ka abstraktseid hirme. Olen kunagi lugenud, et aju peaks olema nii ehitatud, et iga küsimuse ja probleemi lahendus vallandab sarnaselt šokolaadi ja narkootikumidega preemiaks väikese koguse heaolutunnet tekitavat ainet, dopamiini.

Minu peamine raamatute valikukriteerium täna on huvi konkreetse teema vastu. Aeg-ajalt muutuvad oluseks erinevad teemad ja siis ma hakkan nägema igal pool vastava valdkonna raamatuid. Kindla valdkonna teoste hulgast valin enese jaoks enim intrigeerivamad. Hetkel huvitab mind näiteks 20. sajandi lähiajalugu, kuna olen osaliselt olnud selle loo sees. Hea on saada tagantjärele ja kontsentreeritult teada, miks ja kuidas sündmused aset leidsid. See loob äratundmisrõõmu ja ahhaa-efekti. Samuti pakub huvi inimese suurema pildi tundma õppimine, mis aitab nii oma tööd kui ka igapäeva elu paremini mõtestada.

Kuulamine aitab sisustada aega teel olles

Tänase elutempo juures võib tunduda, et lugemisele jääb õige vähe aega. Hea soovitus kõigile kiire päevakavaga juhtidele on valida hoopis audioraamatud. Ise eelistangi tihti äppi, mis võimaldab meelepäraseid teoseid lisaks nutiseadme ekraanilt lugemisele ka kuulata. Nii saan oma pikad pendeldused sisukamaks muuta. Arvestades, palju veedame täna aega nii ummikutes istudes, lapsele lasteaeda järele minnes või maakoju sõites, on see just mõnus aeg, kui mõtteid päevamuredest puhastada ja enesearendamisega tegeleda.

Mind viimasel ajal enim mõjutanud raamatutest võib ajaloo teema all välja tuua järgnevad teosed, mis aitavad enda peas paremini kokku panna puslepilti viimastel aastakümnetel aset leidnud sündmustest.

«Külma sõja lõpp 1985-1991», Robert Service (2016)

See raamat oli nagu tõeline põnevik, kuigi lugu keerles tõsieluliste sündmuste ümber. Kesksel kohal oli Ameeriklaste suurim bluff, tähesõdade programm, millele vastates kurnas NSVL oma rahakotti niipalju, et see mõjus halvasti riigi eksistentsile. Teine tore seik oli tõdeda, et NSVL juhtide hulgas valitses lootusetus juba 1980ndate keskel, kui ärksamatele seltsimeestele sai selgeks, et see mudel kaua ei kesta. Aga muuta seda ka ei saanud, sest siis oleks endale tunnistatud, et eksisime. Lenini ideed ei saanud mingil juhul olla eksitus. Kui mõelda tänaste organisatsioonide ja juhtimiskultuuride peale, on ajad õnneks muutunud. Vigade tegemine ja neist targemana välja tulemine peaks olema iga tänapäevase ettevõtte lahutamatu osa, kuna nii toimub areng ja õppimine.

Kindlasti võib argumenteerida, et raamat väljendas USA vaadet. Lugedes aga sellist kallutatuse tunnet ei jäänud.

«Isamaa tagatuba», Kalle Muuli (2012)

Ka see raamat puudutab mind isiklikult, kuna elasin nende sündmuste ja inimeste keskel. Teos käsitleb Mart Laari esimese valitsuse tõuse ja langusi 1990ndate alguses. Pärast lugemist oli esimene tõdemus, et Eesti Vabariigi eksistents on ikka paljude õnnelike juhuste tulemus, aga natuke selgema peaga mõeldes oli seal taga rohkelt nutikust, julgust ja ettevõtlikkust. Ehk tegusaid inimesi saadab ka õnn. Kõik need väärtused peaksid vabariigi kestmiseks tänasesse päeva edasi kanduma. Vastu võib argumenteerida, et sama seltskond tegi ka väga suuri ja olulisi vigu. Kindlasti tegid, aga tulemus oli meie jaoks lõpuks ikkagi positiivne.

Teine teemavaldkond, mis mind isiklikult huvitab on inimese suurem pilt, areng ja see, kuhu liigume. Siit on minu valikusse sattunud kolm järgmist teost:

«Homo Deus. Homse lühiajalugu», Yuval Noah Harari (2018)

Mulle meeldis, kuidas autor Yuval Noah Harari tõmbas vaba käega suhteliselt sirge vektori minevikust tulevikku ja olevikust läbi. Sellest raamatust ei ilmne küll suuri heureka-mõtteid, vaid varasemate erinevate visionääride ja filosoofide tuntud teadmisi. Siiski on see ladus lugemine, kui pakub huvi targema inimese hinnang teemale, kuhu me suundume. Minule kirjeldatud sihtpunkt sobib (vt pealkirja) ja sellele ma vastu ei vaidle.

«Kurjuse päevik. Alfred Rosenberg ja kolmanda reich’i varastatud saladused», Robert Wittman ja David Kinney (2017)

Miksides kokku ajalugu ja meelelahutust, võib öelda, et Hitleri ideoloogiavoliniku Rosenbergi päevikust inspireeritud raamat rääkis Dark Side of the Force teemal. Kes on vaadanud «Star Wars» kultusfilme, mõistab, mida mõtlen. Samuti andis see mõista ühest võimalikust kurjuse allikast, mida on hea ka tänasel päeval ära tunda. Minu jaoks tekkis seda teost lugedes konkreetne valem, kuidas sellisesse punkti jõutakse. Võtame ühe osa elitarismi, ennast teistest paremaks pidamist, ühe osa rasket elu, mida põhjustab arvatavasti väline tegur ning ühe osa vildakat psüühikat koos väga heade kommunikatsiooni võimetega.  Ja olemegi kohal. See kõik võib uuesti korduda, ükski nendest koostisosadest ei kao kunagi. Jääb üle ainult neid ära tundma õppida ning vastavalt reageerida.

Soovitan seda raamatut lugeda siis, kui on ilus suveilm ja emotsionaalne aku täis laetud, kuna muidu võib üsna ruttu tekkida lühis ja energia kaduda.

«Revolutsiooni küüsis», Helen Rappaport (2017)

Raamat, mis annab taas aimu inimese tumedamast küljest ja näitab meie jaoks olulisi sündmusi läbi tavainimeste prisma ehk kirjeldab juhtunut tänava tasandilt. Ja seda Vene revolutsiooni näitel. Minu meelest on teoses kirjeldatu väga ehe ja kurb näide nõrgast või eesmärgitust juhtimisest. Kui vana viisi ei saa edasi minna, siis tuleb uus ja tugevam, kes kehtestab oma korra ning selle loo lõppu teame juba hästi. Kõik oleks saanud hea tahtmise korral olla teisiti, aga seekord läks nii. Kandes sama mõtte üle tänasesse päeva, siis alati kui tundub, et midagi ei saa teha, leidub pärast sind inimene, kes moel või teisel asja ära teeb.

Teaser’iks toon ühe seiga lühikirjelduse: Pärast võitu saadeti rühm bolševikke valvama keisri veinikeldrit, aga peagi tekkis kahtlus, et seltskond tunneb ennast seal liiga hästi ning seda läks kontrollima järgmine grupp. Nagu arvata võib, siis läks kahe koosluse vahel võitluseks ja väga paljudele nendest seltskondadest jäi konkreetne sündmus revolutsiooni viimaseks. 

Loodan, et need soovitused tekitavad piisavalt huvi, et mõni peas keerlev teema osadeks võtta ja hakata uurima, mis seal sees siis tegelikult on. Head uudistamist!