Mall Hiiemäe oma raamatust: ma pole võtnudki ülesandeks õpetamist ega näpuga näitamist

Folklorist Mall Hiiemäe oma suvekodus Jõgevamaal.

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Tänavu ilmus EKM Teaduskirjastuselt Mall Hiiemäe «Väike loomaraamat rahvapärimusest», milles ta tutvustab poolteistsaja aasta jooksul talletatud loomapärimust Eesti Rahvaluule Arhiivist. Ilona Päll küsitles raamatu autorit Mall Hiiemäed Eesti Kirjastuste liidu ajalehes «Raamat».

Sinu kogumikus «Väike linnuraamat rahvapärimusest» (2016, 2. tr 2017) tuli hästi välja, et on linnuliike, kellega seotud pärimus on püsinud läbi aja mitmekesisena (näiteks kägu või sookurg). Kas võib ka öelda, et loomade seas on neid liike, kellega seotud pärimus on olnud märgatavalt rikkalikum?

Mall Hiiemäe «Väike loomaraamat rahvapärimusest».

FOTO: Raamat

Liikide lõikes on üldpilt üsna ebaühtlane. Endeloomi esindab ligikaudu kolmandik selles raamatus tutvustatavatest loomaliikidest. Metsaasuka, olgu looma või linnu ilmumine inimese kodu juurde – mõttelise piiriga territooriumile – on rahvasuus niivõrd kaua tähenduslikuna püsinud, et seda võib praegusajalgi tõsiselt võtta. Rahvapärimuses leidub hoiatusfunktsiooniga teavet küllaltki palju, kuid seda enam leidub käitumisjuhiseid ja enese-abisuuniseid. Selle raamatu üks eesmärke ongi näidata, kuidas usundilise maailmanägemise taandudes loomaliikide roll muutub. Kõige markantsemaks näiteks pean oravat. Vastuolulisuse poolest on esil hunt.

Mille alusel valisid raamatus kirjeldatud loomaliigid – kas määravaks sai lugude erilisus, rohkus või hoopis see, et võimalikult paljud liigid oleksid esindatud?

Nii valida olnuks kõige lihtsam: võtta need loomariigi esindajad, kes meierahvapärimuses on populaarsed – putukate seast näiteks lepatriinu ja toonesepp, kahepaiksetest kärnkonn, roomajatest rästik ja sisalik, imetajatest hunt ja karu. Siia raamatusse otsustasin võtta 30 meie fauna imetajat. Millised liigid populaarseks on saanud, oleneb suuresti sellest, millega nad inimese tähelepanu köitnud on. Mõelgem sellele, et inimene – looduse ülemvalitseja – on kuuluvuselt selle raamatu tegelaste seas sama loomarühma liik. Mõned neist loomadest on tema toidukonkurendid (näiteks karu), mõned tema saakloomad (näiteks jänes), mõned ennekõike endeloomad (näiteks nirk).

Siin tuleb tunnistada, et eri folklooriliikide osakaal raamatus ei ole vastavuses arhiivimaterjali proportsioonidega. Nii tundus üsna otstarbetu koormata väljaannet paljukordselt ilmunud muinasjututekstidega. Vältisin ka luiskelugusid ja pajatusi kergest jahisaagist – kiidujutud kaotasid aktuaalsuse juba poolesaja aasta eest. Eelistasin tekke- ja seletuslugusid, sest mõnda loomaliiki on inimese sarnaseks peetud. Huvipakkuvad tundusid ka sellised lood, milles loom aitab inimest või inimene looma. Kalevipoja-muistendites ja -eeposes võib ära tunda rahvusvahelise levikuga loo siili okaskasuka päritolu kohta, ent samavõrd oluline on lugu, milles siil evib võimet tuleohtu tajuda ning tule leviku vältimiseks tegutsema asuda.

See raamat on ainulaadne, sest esitab sissevaate loomapärimusse rahvaluulearhiivi kogude põhjal. Mida võiks inimeste ja teiste loomade suhetest pajatav pärimus kaasaja inimesele õpetada?

Aastakümneid on rahvaluulearhiivile püütud saata ikka minevikulist materjali, igapäevaelu kajastused jäävad tahes-tahtmata tagaplaanile. Et selgitada, kuidas loomaliikide olekut ja olemust oma meeltes tajutakse, tuli teha täiendavaid küsitlusi. Mõne liigi kohta oli arhiivisäilikutes üldse napilt teavet, uustulnukatest meie faunas seda vähem. Täiendust olen hankinud võimalikult erinevate elualade esindajailt. Sageli vahendavad nende lood kogetud elamust. Oma raamatuga pole ma võtnudki ülesandeks õpetamist ega näpuga näitamist, pigem soovin lugejat vargsi suunata vaagima oma suhet loomariigi esindajatega, lähtudes isiklikult kogetust ning selles raamatus leiduvast.

Tagasi üles