Kivastiku «Taevatrepp» on romaan ajast, muusikast, sõprusest

Mart Kivastik.

FOTO: Aare Puus

Loe katkendit Mart Kivastiku uuest romaanist «Taevatrepp». Viimsel hingetõmbel usaldab kunstnikust sõber Georg Uule saladuse, kuidas käia minevikus. Uu on insener ja imedesse ei usu, aga trikk toimib! «Taevatrepp» on romaan ajast, muusikast, sõprusest ja armastusest lapsepõlve ja tänapäeva Tartus.

«Ma mäletan küll,» ütles Georg, «lõpuks juhtuvad kõik asjad, sest sa lihtsalt ei jaksa enam. Sa ei jaksa suitsetada, sa ei jaksa konjakit juua, sa ei jaksa enam!» Ta ohkas südamest.

«Naisi mõtled, jah?»

«Jah. Muidugi! Aga ära arva. Ruth on Ruth, ma armastan teda, ma olen tema oma! Aga! Ma mõtlen naisi üleüldiselt, saad aru?»

Georg pani pooliku suitsu lauaotsale, see jäi sinna tossama, ja vaatas oma töid.

«Ma tahtsin sulle öelda, et vaata neid töid!»

«Ma olen neid näinud, ma vaatan neid kogu aeg.»

«Asi pole selles, vaata värve! Vaata neid värve, nad on tuhmid, värv kaob piltidest. Silmaga on midagi juhtunud, minu silmaga, mida vanemaks ma saan. Mu pildid muutuvad värvituks! Ma ise olen muutund ühtlaselt halliks ... varsti sa ei näegi mind enam. Tuled sisse nagu vanasti, vaatad, pildid on, molbert on, isegi konjak on, järsku mõni Ruthi kass ka, aga mind ei ole, mitte sellepärast, et ma oleks surnud, ma olen nähtamatu!»

«Ma näen sind.»

«Tõesti?»

«Sul on mantel pidžaama peal ja soge peas!»

Georg isegi naeris. Ta oskas riides käia, isegi kui ta puude järel käis. Ta nägi vatijopes välja nagu džentelmen, džentelmen, kes tassib puid! Nüüd oli ta džentelmen, kes oli suremas.

«Aga tegelikult ma tahtsin sulle hoopis rääkida. Panid tähele, et kohe lastakse õhku, õigemini orbiidile James Webbi teleskoop?»

«Ei pannud, aga mis siis?»

«See on keeruline seadeldis, tohutu suur peegel, nagu jalgpalliplats. See läheb tagasi algusse, sinna, kus kõik algas, me näeme maailma sündi. Kõik ajad on korraga olemas. Kui see teleskoop on võimeline minema algusse, siis ta saab minna ka keskele või lõppu, ükstapuha, kuhu sa minna tahad? Saad aru?!»

Korraks oli Georg jälle noor, mitte nüüd noor, aga umbes viiekümnene, nii vanana Uu mäletas teda.

«Üritan.»

«Sa ju läksid praegu mõttes ajas tagasi ja sa nägid mind oma vaimusilmas! James Webbi teleskoop teeb sedasama. See saab valmis seitsme aasta pärast, mis sa arvad?»

«Millest?»

«Ma tahaks seda näha! Aga ma ei tea, kas ma pean vastu. Mis sa arvad, kas ma pean vastu?»

Uu ei osanud midagi öelda, oli vait. Ei saanud ju öelda, et Georg ei vea välja, mingil juhul ei saanud.

Mart Kivastiku romaan «Taevatrepp».

FOTO: LAILA KAASIK 

Tagasi üles