«Neid hetki ikka oli, mil ta avalikult ja teistele naeratas, kuid mulle omavahel tunnistas, «kui kuradi sitt on»» 

«Jutupliiatsi» saate sajas salvestus. Pildil on Raivo Järvi.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Loe katkendit Piret Kooli kirjutatud eluloost «Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI». Raivo oli jutuvestja, kes põimis tervikuks pildi, teksti ja muusika ning läks (tele)ajalukku oskusega joonistada nii, et keegi ei teadnud, milline pilt lõpuks sünnib. Mis oli aga selle laia ja avatud naeratuse taustal? See teos on valusalt aus sissevaade kunstniku ellu.

Raivolt küsiti kord, millises ajastus tahaks ta elada. Kiirelt ja kõhklemata nimetas ta kaks: vana Euroopa aastail 1815–1870 või sõjaaegne Euroopa koos oma muusika, riietumisstiili ja autodega. Eriliselt rõhutas ta Glenn Millerit ja ümara vormiga autosid. Ja ta ei jätnud viitamata, et ehkki tema isa oli selle ilu ajal hoopis Norilskis, olid ka koleduste kiuste igal aja(stu)l oma võlud. Selline hoiak ja maailmataju oli raivolik. 

Piret Kooli «Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI». Kujunduse autor on Piia Stranberg.

FOTO: Kirjastus Pegasus

Me keegi ei tea päris täpselt, millest saab alguse ilumeel. Mõne meelest on see vaid arenguga kaasnev kasutu kõrvalsaadus, mis on omane ka teistele liikidele ning millel ei ole vähimatki seost võimete ja intelligentsiga. Ent tänapäeva teadlased teavad, et need kolm on omavahel seotud. Nii kõneleme ilumeelt tühiseks pidades rohkem iseendast. Nagu ööbik oma keerulise lauluviisiga või kukkurtihane oma ainulaadse pesaga ei mõelnud ka Raivo ju hommikust õhtuni ainult ilus olemisele. Pigem otsis ja leidis ta nii elus kui ka luues ennekõike kaunist. 

Raivot eluteel kohanud inimesed kirjeldavad peaaegu eranditult kõik tema härrasmehelikke käitumisjooni, mis avaldusid iseäranis naisterahvaga suheldes ja seoses. Mehed mäletasid tema kvaliteetrõivalembust, sigarillohetki ja stiili, kuidas ta suitsetas – mitte kunagi kiiruga kimudes, vaid igas mõttes laia kaarega pahvides ning igast hetkest sügavat mõnu tundes. Ning muidugi tema anekdoote, õigemini nende vestmise oskust. Huvitav on siinkohal, et keegi ei kõnelnud kordagi tema naljatlevast loomusest. Ent sellelgi oli põhjus. Raivo jaoks oli huumor kui kardin, mille taha varjuda. «Jah, ta kasutas nalja enesekaitsena,» mäletab enam kui 33 aastat Raivo elu esireast näinud Risto. «Neid hetki ikka oli, mil ta avalikult ja teistele naeratas, kuid mulle omavahel tunnistas, «kui kuradi sitt on».» 

Seltskonnahingena oli Raivo kõikjale oodatud ja säras alati heas mõttes. Kui teda kohal polnud, oli miski oluline puudu. Lapsest saadik õpitud rollis ja Kanada onu lihvitud maneeridega Raivo ise armastas särast, seltskonnatajust ja viisakusest kõneldes kasutada ühte teist sõna – džentelmen. Kõlaliselt justkui veel mõjuvam väljend kätkes eneses küll samuti kõike härrasmehele iseloomulikku, ent lisas olulise maitsenüansina head päritolu ja seda eelkõige Briti kontekstis. Ja arvestades kolme kuningakoja veinikaarte koostanud onu tausta ning tähtsust Raivo elus, polnud ka ime, kui tema igaveste lemmikute hulka kuulusid nii James Bond (eriti Sean Connery näoga) kui ka Sting, kelle 1988. aasta veebruaris avaldatud hitt «Englishman in New York» kõlas kõik need aastad omalaadse meeleolumuusikana nii tema ateljees kui ka autos. 

Hoolitsetud välimus, viisakus ja laitmatud maneerid olid Raivo kaubamärk. Väiksenagi olid tema käed ja põlved alati puhtad ja, nagu juba öeldud, käis see ontlik poisslaps õues reeglina ema käekõrval jalutamas, mitte omaealiste kambas möllamas. 

Iseloomult oligi ta algusest peale ühelt poolt pehmeke ning teisalt selline, keda väga ära rääkida ei õnnestunud. Mida iganes Raivo teha võttis, oli tal alati oma asi ajada. Ja samas ei olnud ta väga hea enese eest seisja juhul, kui keegi juhtus halvasti ütlema. Siis keeras ta end pigem sügavale lukku ja läks oma rada. 

Raivo Järvi vormimine oli Svetlana elutöö. Alates kümnendast eluaastast oli ju ema ta jaoks A ja O ning karmi hoiakuga mamma jõulisus pidi korvama varalahkunud isa. Raivost sai... memmekas. Siiski ei häbenenud ta seda seika kunagi mainida, vaid tunnistas, et isata jäänud poisi ümber sehkendasid sellest alates peamiselt naised: kasvatajad, arstid, õpetajad. Ning elementaarsete teadmisteni, kuidas poiss olla, läks tal nii omajagu aega. Kui see siis aga kord juhtus, kasvatas Raivo endale veel enne keskkooli lõppu vuntsid ja lasi oma blondid lokkis juuksed moodsasse pikkusesse venida. Habemetüüka ajas siiski alati maha, sest sile lõug tundus mõtiskledes käe all palju parem. Vahva vuntsi varjus aga kasvas jätkuvalt laps, kes hoidis oma sisemist erksust ja lapsemeel- sust, tundes hilisemaski elus rõõmu pigem selle üle, et «polnud nii väga maha käinud». 

Isa mälestuseks pani ema Raivo klaverit õppima. See olevat olnud selline omalaadne džentelmenide kokkulepe, mis tähendas, et kuni 8. klassi lõpuni kohustus Raivo mängima. Kui kohustuslikud aastad täis heliredeleid, etüüde, solfedžotunde ja literatuuriteadmisi mööda olid tiksunud, pani Raivo klaverikaane kinni, tõusis pilli tagant püsti ja ei mänginud sealt alates enam mitte kunagi mitte ühtegi nooti. Enda meelest ta mängida ei osanudki, ehkki klaveriklassist saadud tunnistustel ilutsesid viied ja ta esines kord mingi Bachi prelüüdiga isegi kooliaktusel. Kuid musitseerimisoskusest jäänud vajaka. Ilmselgelt oli Raivo endale lati isa svingilugude kaudu kõrgele seadnud ja vähemaga leppida polnud tema loomuses. Hilisemas elus muusikaõpinguile tagasi vaadates tõdes ta: «Seesmiselt sain rikkamaks, aga vajadust selle kõige järele ma enam hiljem ei tundnud.» 

Andekam oli Raivo keelemaailmas ning ainuüksi anekdoote suutis ta rääkida lisaks eesti keelele veel ka vene, soome ja inglise keeles. Kusjuures ta mitte ainult ei rääkinud neid lugusid, vaid näitles need ette igasuguste tegelaskujude ja ilmestatud hääletooniga. 

Raivo unistus oli olla näitleja. Esimese lavakogemuse sai ta kooli teatritükis Jorh Adniel Kiirt mängides. Ent kui selles rollis oli Raivo põrisev r-täht võluvalt karakteerne, siis Panso-kooli sellisena asja ei olnud. Logopeedide abi aga toonases Nõukogude liiduvabariigis nii lahkelt ei jagatud. Ajalehtedeski kirjutati, et 1968. aastal oli iga rajooni kohta tööl ainult üks logopeed. Erri-põristajaid oli palju ja seega tuli Raivol valida. Ta valis kindla peale mineku ehk kunstiõpingud. Eks tal natuke hiljem sees kripeldas küll, kui temast mõni aasta noorem ja samasuguse põrinaga Andrus Vaarik lavakasse sisse sai, kuid Raivol ei olnud kombeks tehtud otsuseid kahetseda. Ja parem nii, sest kui režissöör Toomas Kirss ETVs oma esimest luksuslikku teleseriaali väntas, sai Raivogi ühes episoodis arsti mängida, ent need paar kaamera ees öeldud fraasi põhjustasid talle nii suurt piina, et näitlemisest suurt midagi välja ei tulnud. Tõsi, rambipalavik võis olla raskem osaliselt ka sellest, et Raivo vastasnäitlejad, nagu Ita Ever ja Kersti Kreismann, kuulusid Eesti lavaparemikku. 

Sealt edasi läks Raivo lavale vaid Onu Raivona ja tundis end imehästi. Nagu ta kord kolleegist sõbrale Jüri Aarmale ütles: «Usun, et igaühe jaoks on koht. See miski, milles ta on vajalik.»

Tagasi üles