Raamatusoovitus: lapsehoidja, keda süüdistatakse lapse mõrvas

FOTO: Caro / Eckelt / Scanpix

Raamatublogija Mariann Vendelin sai Heliose kirjastuselt üllatuspaki, milles oli Ruth Ware’i värske põnevik «Luku taga» ning vanaaegne võti ja intrigeeriv kiri. Lugenud teose läbi, tutvustab ta seda ka teisele.

Ruth Ware «Luku taga».

FOTO: Raamat

Tänapäev, Šotimaa. Mis on hullem kui lapse mõrva tõttu vahistatud lapsehoidja? Vanglas kohtuistungit oodates hakkab naine advokaadile kirjutama, soovides meeleheitlikult kellelegi oma lugu jutustada ning lootes abile. Oli kord Šoti mägismaa eraldatuses Heatherbrae maja, mille omanikeks olev arhitektide paar kujundas ajaloolise hoone ümber moodsaks nutimajaks. Elincourtide perekonnas oli lisaks neli tütart, kellele otsiti meeleheitlikult uut hoidjat. Mingil põhjusel ei pidanud eelmised kuigi kaua vastu, hoolimata mugavast elamisest ega muinasjutulisest palganumbrist. Kuulutusele vastas ideaalse taustaga Rowan Caine, kes oli tüdinud oma tööst ja elust Londonis. Ta saigi töö endale ja juba teisel päeval jäeti naine lastega nädalaks üksinda. Järgnes täielik õudusunenägu, kus üks päev oli hullem kui teine ja kui üks laps sai surma.

Olen varemgi kirjutanud, et Ruth Ware'i põnevikud on minu arvates hästi filmilikud. Neid lugedes on väga lihtne igasuguseid kaadreid ette kujutada. Vaimusilma ilmuvad: Šoti mägismaa, ümberehitatud vana maamaja, segadusttekitavad nutipaneelid, väikesed armsad tüdrukud, nägus töömees, salajane aed, magamatuse küüsis vaevlev lapsehoidja. Kui veel kirjaniku teiste teostega võrrelda, siis «Luku taga» tekitas kahtlemata kõige rohkem kõhedust. Suurimaid judinaid tekitas minus stseen, kus peategelane kujutas lukuaugust läbi piiludes ette, kuidas keegi teda teiselt poolt hambaorgiga suskab. 

Muide, ülesehituselt on «Luku taga» kiriromaan, koosnedes peategelase palvekirjadest advokaadile. See formaat oli üllatavalt kaasahaarav, sest naine hakkab oma mälestusi üsna detailselt üles kirjutama, kirjeldades õhkkonda, mis sobiks hästi õudusfilmi: sammud pea kohal, kaduvad asjad, maja, kus tundub kummitavat. Eriti hästi andis lapsehoidja edasi tunnet, kus ta on pideva jälgimise all. Esiteks taaskasutas Ruth Ware sama motiivi, mis esines naise debüütromaanis, ehk suuri aknaid. Veelgi enam süvendas jälgimise tunnet majas kasutusel olev nutisüsteem: omanikel on majas toimuvast täielik ülevaade, sest igas toas on kaamerad ja kõlarid. Tundub ju hirmus, et üritad maiustustega lapsi ära osta ja äkki kostab toast ema hääl. Üleüldse oli selle raamatu juures kõige huvitavam külg nutimaja kujutamine. Ühest küljest tundub ääretult mugav, kui külmkapp meenutab, et sul hakkab piim otsa saama või dušš teab täpselt, mis temperatuuril vesi sulle meeldib, aga teisest küljest saab seda kõike kasutada ka kõheduse tekitamiseks.

Põnevikule omaselt on raamatus muidugi mitu loopööret. Neist ühe arvasin tänu autori antud vihjetele kohe ära, teist hakkasin aimama alles paar lõiku enne selle avaldamist. Lõpp mind ei šokeerinud. Olin tegelikult juba ette hoiatatud, et sellest ei tasu palju loota, mistõttu ootused olid madalad. Selline lahendus mul peast läbi ei käinud ning ma ei suutnud ka ise midagi paremat välja mõelda. Nukker oli, aga see emotsioon kadus kiirelt, sest see on üks neist teostest, kus lugejale antakse küll lahendus, aga puuduvad nii pikem seletus kui ka tagajärjed. Ühesõnaga lõpp oli poolik. Ühest küljest mulle meeldis, et sai tegelaste saatuse üle nuputada, aga samas oleksin eelistanud, et seda oleks teinud autor. Kes raamatut lugenud on - mis te arvate, mis lapsehoidjast sai? Mulle tundub kõige loogilisem, et ta koksati vanglas lihtsalt maha, sest lastetapjaid ei sallita.

Ruth Ware on 1977. aastal sündinud briti kirjanik. Enne kirjanikukarjääri algust on naine töötanud ettekandja, raamatumüüja ja publitsistina. Muide, kolm tema romaani on juba ostetud ning võib oodata kahte filmi ja üht telesarja. Ekslikult võib arvata, et «Luku taga» (ing k «The Turn of the Key») on ümberjutustus Henry Jamesi romaanist «The Turn of the Screw». Nii see siiski ei ole. «Luku taga» inspiratsioon pärines erinevatest artiklitest, mis rääkisid nutimajade kuritarvitamisest ning lisaks sai naine ideid sõpradelt kuuldud lapsehoidmisest õuduslugudest. Ware luges kirjutamisega poole peal olles siiski «The Turn of the Screw» läbi, et teada, mis seal täpselt sünnib ja et lugude vahel tahtmatuid kattumisi ei oleks. Ware tõdes, et romaanides on palju ühiseid teemasid ning tunnustas seda, andes oma teosele sarnase pealkirja. Muide, naisele meeldis «The Turn of the Screw» väga.

Mulle meeldib, et kõik Ware'i põnevikud on eraldiseisvad lood, nii et otseselt pole vahet, mis järjekorras lugeda. Neil ei ole ühiseid tegelasi, kuid läbi kõigi teoste on sarnasuseks naissoost peategelased, kes sündmusi lahti üritavad mõtestada. Igas loos peidab end muidugi vähemalt üks rohkem või vähem šokeeriv avastus.

Tagasi üles