Carmen Pritson: unistamine algab sinu südames ja see kasvab vaid siis, kui annad talle jõudu

Carmen Pritson-Tamme.

FOTO: Erakogu

Carmen Pritsoni raamat «Manifesto» aitab õppida uuesti unistama ja seadma eesmärke. Raamat on hea tööriist, mis aitab lugejal jõuda lähemale nendele eesmärkidele, millest lugeja ehk juba ammu on unistanud, aga pole mingil põhjusel veel saavutanud.

Carmen Pritson «Manifesto».

FOTO: Raamat

Raamat kingib lugejale edumaa – olla kindlam oma valikutes ja kiirem nendeni jõudmisel. Carmen lõi «Manifesto» eesmärgiga anda lugejale vajalik lootus ja reaalsete sammude järgimise võimalus. Kui sa ei näe, kuhu suundud, siis ei saa sa olla ka väga kindel selles, kuhu lõpuks jõuda soovid. Kui sinu eesmärk on jõuda kaugemale, hüpata kõrgemale, siis on vaja oma elu planeerida.

Carmen on kindel, et manifesteerides tulevikku on vaja aru saada enda julgusest, reaalsetest võimalustest ja pingutust nõudvatest tegevustest, sest iga meie mõte on homse päeva emotsioon ja seejärel tegevus. Ta kutsub raamatus olema oma tegevuste ja tulemuste autor.

Avaldame Carmen Pritsoni pühenduse raamatu uutele omanikele.

Pole olemas muret, mida ei oskaks inimene ise lahendada. Me kipume arvama, et ei saa ise hakkama, aga meie hing teab, et saame. Kuna sirutasid sina viimati käe, et keegi sind aitaks? Kas sellest oli kasu? Kas see inimene, kelle poole pöördusid, aitas sind, või aitas hoopis sinu eneseusk, mis sündis momendil, kui sirutasid käe abi järele? Tihti just sellisel hetkel, kui oleme täiesti käpuli maas, tõuseb meist metsik jõud ja vägi hakata uskuma millessegi, mis ei ole meie kontrolli all. On see jumal, palve või lihtsalt keegi. Meie enda vägi sirutab meile sellel hetkel käe ja me haarame sellest alateadlikult kinni.

Miks on nii, et vahel jääme lamama ja ei tõuse enam kunagi üles? Me ei oska end justkui aidata ja abi küsida ka ei söanda. Just siis, kui loobud abi küsimast, loobud ka usust olukorra paranemisse. Sa ei tahagi, et keegi sind aitaks. Sa ei tahagi püsti tõusta – sa otsid tähelepanu ja lohutust neilt, kellele oled selle justkui kohustuseks teinud. Inimene ei saa olla teisele inimesele koormaks. Mitte keegi ei tohi võtta teiselt inimeselt tema õigust elada oma hingele määratud elu. Kui oled oma vanemate hooldaja, siis teed seda vabatahtlikult. Kui see muutub sinu jaoks koormavaks ja sa loobud enda elust, enda võimalusest kogeda elu, siis tuleb koormast loobuda ja paluda väljast abi. Miks ma sellest kirjutan?

Tihti juhtub, et inimesed on loobunud unistamisest, sest nad on loobunud enda õigustest unistada. Nad on koormatud teiste inimeste eesmärkide täitmisega. Mis siis aga juhtub? Inimene hakkab närtsima. Tema jõud kaob ja ühel hetkel ei tahagi ta enam võidelda ja veel vähem kelleltki abi küsida. Ta tahab justkui kogu maailmale näidata – ma olen tugev, ma ei vaja teie abi. Mis see sõnum aga tegelikult tähendab? Ma olen nii suures augus, et ei usu enam sellest välja tulemisse. Oled alla andnud.

Unistamine algab sinu südames ja see kasvab vaid siis, kui annad talle jõudu. Jõud on aga usk. Uskuda imedesse, tähendab uskuda endasse. Kui väike laps õpib alles käima, siis tema ainus tegelik jõud on tema suur usk ja tahe seda tegema hakata.

Inimene jääb alati selleks väikeseks lapseks, kes läbi elu õpib kõndima. Ta kukub ja tõuseb taas, et minna edasi sinna, kuhu ta jõuda tahab.

Tagasi üles