Millal sai Tallinnast linn?

Tallinn. Foto: Peeter Sirge

Tänavu tähistas Tallinna linn 800 aasta möödumist ühest olulisest sündmusest, taanlaste ja eestlaste vahel 1219. aasta 15. juunil maha peetud Lindanise lahingust. Taani kuningas Valdemar II ajas kokku suure sõjaväe, võttis ühes mitu piiskoppi ja purjetas Rävalasse. Seejärel, nagu kirjutab Läti Henrik oma Liivimaa kroonikas, «nad maabusid oma sõjaväega Revala maakonnas ja asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama». Seega võib öelda, et 1219. aasta märgib ühtlasi Tallinna astumist Euroopa ajaloo näitelavale. Mis oli aga praeguse Tallinna kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muistsete eestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Mis ajast alates me võime Tallinna linnaks kutsuda? Neile küsimustele püüabki arheoloog, linnauurija ja muinsuskaitsja Jaan Tamm oma raamatus «Muinas-Tallinna otsimas» vastust leida.

«Muinas-Tallinna otsimas» Jaan Tamm. Foto: Raamat

Millal tekkis mõte Muinas-Tallinna otsimise-uurimisega seotud materjal ühiste kaante vahele koondada?

Olles Tallinna arheoloogilise uurimisega tegelenud alates 1972. aastast, sain peale 30 aasta pikkust välitööd aru, et Tallinna muinasaja probleemide lahkamisega jätkamiseks oleks vaja akadeemilisemat laadi vahekokku-võtet, mis kaardistaks mitte ainult senised tulemused, vaid püstitaks ka ülesanded edasiseks uurimistööks. Olin küll lisaks arvukatele kaevetööde aruannetele kirjutanud aastatel 1995–2004 terve rea pikemaid ülevaateartikleid Tallinna vanemast asustusest, kaevamistest Toompeal, Tallinna loodusoludest (kui eeldusest püsiasustuse tekkeks), Tallinna veestikust ja võimalikest sadamakohtadest, kuid need tundusid pigem fragmentaariumina ega moodustanud ühtset tervikut.

Kas viimasel ajal on Tallinna arheoloogilises uurimises midagi muutunud?

Muidugi! Eelkõige on taasiseseisvunud Eestis võrreldes nõukogude ajaga suurenenud vanalinnas läbi viidavate kaevamiste hulk. Oluliselt on laienenud ka uurimistööde areaal. Kui 1992. aastal tehti vanalinnas arheoloogilisi kaevetöid seitsmes ja väljaspool vanalinna vaid kolmes kohas, siis kümme aastat hiljem teostati väljaspool vanalinna kaitsetsooni kaevamisi juba 13 paigas. Alates 1980ndate lõpust võeti lisaks varasematele, loodusteadustel baseeruvatele õietolmu ja geobotaanilistele analüüsidele ning süsinik- ja dendrokronoloogilistele dateerimismeetoditele kasutusele ka teised kultuurkihi ning leiumaterjali uurimise võimalused.

Siiski nõuavad kõik need meetodid võrdlemisi kalleid laboreid ja seadmeid, samuti piisavalt aega analüüsideks. Seetõttu võib öelda, et üks kompleksekspeditsioon alates välitöödest kuni analüüside, leiuainese konserveerimise ja sellele järgneva magasineerimise ja museologiseerimise ning kaevamistulemusi tutvustava publikatsioonini kestab nüüd varasemaga võrreldes oluliselt kauem. Ning on seetõttu ka oluliselt kallim.

Mille poolest erineb see raamat teistest viimasel ajal ilmunud samateemalistest käsitlustest?

Kuna taasiseseisvumise järel sai Eestist jälle osa Euroopa kultuuriruumist, avanes meie linnauurijatel, eriti arheoloogidel, esmakordselt võimalus võrdlevalt ja interdistsiplinaarselt uurida neid protsesse, mis kristianiseeruvas Euroopas Läänemere äärealadel aset leidsid. Mis puudutab Muinas-Tallinna teemat, siis hakati pöörama tähelepanu just neile küsimustele, mis olid seotud riikluse formeerumise ning varase urbaniseerumisega. Seetõttu ongi raamatus üks peatükk pühendatud Läänemere ümbruse linnade arheoloogilisele uurimisele ning linnade tekkele. Võrdlev analüüs näitab kujukalt, et Tallinna regioon ei ole vaadeldaval perioodil (12. sajandi lõpp ja 13. sajandi algus) kuidagi võrreldav Kalmarsundiga Läänemere läänekaldal ega ka idakaldale paigutuva Daugava piirkonnaga. Sestap puudusid siin eeldused varaste linnastumisprotsesside levikuks. Seda näitab ka vastavate kirjalike allikate ning arheoloogilise ainese puudumine.

Kas eelmisest vastusest võiks välja lugeda, et Tallinna kohal puudus muinasaja lõpul selline asula, mida aolinnaks saaks lugeda? Samas pole ju ka Daugava suudmeala kohta nii vanu kirjalikke allikaid leida.

Seni pole Tallinna alalt eellinnalist asulat leitud. Ega ole ka mujalt Eestist teada ühtegi sellist kohta, mis annaks välja varase linna mõõdu. Põhjus on ju proosaline: meie tollane ühiskond ei olnud demograafilises, majanduslikus ega poliitilises mõttes veel sellisel tasemel, et luua linnu. Seega ei erine me ka oma lähinaabritest Soomest ja Lätist, kus linnastumine algab samuti vastavalt Rootsi või Saksa kolonisatsiooni tulemusena alles 13. sajandil. Tegelikult oli ka Daugava otsene suudmeala asustuseta. Seda põhiliselt looduslikest oludest (mitme jõe delta, liivikud, viljelusmaade puudumine jms) tingituna ja kehva kaitstavuse tõttu. Esimesed 10.–12. sajandi liivlaste muistised ja sadamakoht paigutuvad hilisema, keskaegse Riia kohale, millest annab tunnistust ka rohke arheoloogiline leiuaines.

Arheoloogilise leiumaterjali osas – kas ei või olla (nagu on ju ka pakutud), et otsitud on valest kohast; et muistne asula paikneski mitte hilisema vanalinna alal ega Toompeal, vaid hoopis Tõnismäel ja selle jalamil?

Need vähesed leiud, mis Tõnismäe kandist on välja tulnud, kusjuures ulatuslikumat kultuurkihti pole tuvastatud, ei anna mingilgi moel tunnistust püsiasustusest ehk asula olemasolust. On ju ka Toompealt leitud üksikuid kiviaja esemeid. Isegi Vabaduse väljaku asulakoht, mis dateeriti vahemikku 3300–2900 eKr ning kust saadi üle 2000 leiu, ei olnud aastaringselt kasutusel. Nii ei tõesta ka Tõnismäe ümbrusest päevavalgele tulnud leiud ega ka kultusekivid, et siin oleks olnud suurem inimasustus. Küll võis seda ala hooajaliselt kasutada mõni üksikpere.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».