:format(webp)/nginx/o/2019/10/21/12674959t1h767c.jpg)
Kogumik «Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s» sisaldab viieteistkümne humanitaarala inimese mälestusi oma lapsepõlve kodukogemusest Nõukogude Eestis, nüansseerides oluliselt nõukogude aja koduse argielu levinud üldistusi ja juba paikaloksunud kujutluspilte, arusaama tollase eesti kodu ühtlikkusest.
/nginx/o/2019/10/21/12674965t1h43d9.jpg)
Autorite sünniaastad jäävad vahemikku 1937–1980 ning sama mitmekesisena avaneb ka kogumikus talletatud geograafiline ruum: kirjeldatavad kodud paiknesid Tallinna vanalinnas, Mustamäel ja Kadrioru servas, Alutaguse metsades, Saaremaal ja Võrumaal, Viljandimaal ja Järvamaa metsakülas, Jõhvis, Kehras, Tartus, Pärnus, kolhoosikülades Tartumaal ja Jõgevamaal. Seejuures on märgiline mitmest kohast moodustunud koduruumi homogeensus: paljude kirjutajate kodutunne jaguneb ühtlaselt mitme paralleelsena tajutud elukoha vahel. Eluasemetüüpidest on esindatud nii korterid linnas (sh ühiskorter, riigikorter hruštšovkas, kooperatiivkorter, eestiaegne korter) kui ka ühismajandikeskuses, samuti individuaalelamu nii linnas kui ka kolhoosikeskuses, aga ka talumajapidamised.
Nõnda mitmekülgsed, kui need paigad ja ruumid, on ka mäletatud kodusused. Esile kerkivad erinevad ruumi-detailid, emotsioonid, perekonnaloo fragmendid või kodu saamisloo nüansid, argised tegevused, lähikondsed, samuti maitsed ja lõhnad jne. Mõnes kodus domineeris tolle aja tüüpsisustus ja -eluviis, mõnes leidus eestiaegset mööblit, kombeid ja maitseid, teistes aga hoopis lääneliku popkultuuri mõjusid või sootuks eksootilisi ela-musi. Just kõigi tekstide koosmõjul tuleb esile üllatavaid ühisosi erinevates ja lahknevusi sarnastes kogemustes.
Kogumiku tekstide üks ühisosa on kindlasti tõdemus, et lapsepõlve koduruumi ja kodutunde moodustavad mitte ainult korter, maja või asjad, vaid samapalju ka sündmused, elamused, tavad, kunst ja lugemus.
Teatud dominantide alusel on raamat jaotatud kolmeks osaks. «Jätkuvustes» ilmneb see, kuivõrd paljutahuliselt oli võimalik alal hoida ka nõukogude aja eelset hõngu, nt inimeste, asjade, kirjanduslike elamuste, harjumuste, ruumijaotuse kaudu (autoriteks Mall Hiiemäe, Rein Veidemann, Mall Jõgi, Luule Epner, Tiia Allas, Leena Kurvet-Käosaar). «Kahe vahel» peegeldab kodukogemusse imbunud kahetisust, olgu siis ruumilises, keelelises või sättumuslikus mõttes (Arne Merilai, Eduard Parhomenko, Aija Sakova). «Uued ajad» koondab neid lugusid, mille fookus on ühtsel ja vahetul (nõukogulikul) kodukogemusel (Sirje Olesk, Piret Viires, Janika Kronberg, Astrid Tuisk, Piret Peiker, Margus Vihalem).
Tekstid kõnelevad palju kirjutajate endi kohta, kuid joonistuvad välja ka teatud ajastuomased lapsepõlvemustrid. Küllap leiab iga lugejagi siit midagi tuttavat, midagi intrigeerivalt ümberpöördut ja midagi sootuks uut.