Kuidas tunda armastuse lõhna?

Jaak Jõerüüt.

FOTO: Eero Vabamägi

Arno Oja tutvustab lähemalt, mida võib lugeja oodata Jaak Jõerüüdi uuest raamatust «Poliitiline daamikinnas».

Kogu oma teadliku kirjanikuelu on Jaak Jõerüüt kirjutanud armastusest, kirjutab selleski romaanis. Samas on ta diplomaadina harjunud aastakümnete jooksul treenima oma haistmismeelt ning oskab lõhna järgi eristada poliitilist kliimat sonkivaid raisakulle või vaikselt kenasid värvukesi. Kuid poliitika ei lõhna, see haiseb ja «diplomaadid on poliitiline kahuriliha». (lk 311) Ajal, mil demokraatiamull on päästmatult lõhki puhutud!

«Poliitiline daamikinnas» Jaak Jõerüüt.

FOTO: Raamat

Ent kliimast ja selle muutustest hoolimata on õhus alati armastuse peent aroomi, mis tuleb südamega kinni püüda. Igale meist tähendab see midagi teistest erinevat, ainuomast, millele on võimatu retsepti anda! Selles raamatus laseb autor varjust nähtavale tuleval Helenel kuulutada: «Armastus on alati õige ja ta on tema ise, ei midagi muud.» (lk 84) Pereelu kujutab endast seejuures «muutlikku varjuteatrit», kui kirjanikepaari Jaak Jõerüüt–Viivi Luik endi sõnad kokku panna.

Romaani motoks on valitud tähendamissõnad majorist ja kaelkirjakust, mis pärinevad Briti menukirjaniku Julian Barnesi hiljutisest teosest «Aja müra». Kuid Barnesi romaan ise on kirjutatud kuulsa vene helilooja Dmitri Šostakovitši elust, milles põimuvad poliitika ja muusika. Jõerüüt «mõõdab» muusikaga inimeste meelekindlust ja iseloomu. Raamatu ava-leheküljel astub lugeja ette «solist» Silver. Hõbedane poiss (muide, igal nimel selles romaanis on omaette lisa-tähendus), kes kasutab odavat imala aroomiga lõhnavett ja kellele meeldib Vivaldi. Löökriistu võib Silver ju taguda, ent õukonnaviiuldajat temast ei saa, saab hoopis «igavene teine», kes lõpetab joodikuna ja sündmustikku enam ei sekku. Hoopis teisest puust on teose naistegelased Carmen ja Helene. Carmeni telefoni tunnussignaalina mängib Mozarti «Türgi marss» ja ühe kindla mehe võrgutamiseks kasutab ta erilist kannikeselõhna. Helene näeb unes (lk 141), kuidas ta suures saalis mängib klaveril jõulist Liszti ning viskab seejärel ühe pika valge daamikinda publiku sekka.

Lõhnastatud kinnas, puhas ja elegantne, justkui armastuse sümbol. Tegelikus elus osutub see poliitiliseks daamikindaks, mis võib nii silitada kui ka kägistada. Süüdimatul moel mõjutab Helene mitte ainult ühe suur-erakonna, vaid kogu Eesti Välisministeeriumi poliitilist suunavõttu. Tema hilisem elukaaslane, kes on Eesti suursaadik Rootsis, sõnab suurerakonna näitel teravalt: «Riigi masinavärk toodab täie hooga enesekindlaid idioote ja auahneid tõpraid, kes maanduvad kõikjale, kus on soe ja hea.» (lk 51) Ning kõik leiab aset meie kaasajal, 21. sajandi teisel kümnendil. Suursaadiku öeldu väljendub ilmselgelt suur-erakonna suurplaanipidaja Gregori kaudu. Kui daamikinnas viitaks otsekui keskajale, siis Gregor arvab end elavat suisa antiigis! Nimelt propageerib too mees häälekalt Väike-Eesti projekti, mille järgi moodustab Tallinn tulevikus omaette linnriigi! Enne, kui see projekt Helene ja Carmeni kaudsel abil põrmustatakse, jõuab ta koguda negatiivset rahvusvahelist tähelepanu. Ent meie nüüdisriigis on kõik rahvusvaheline ehk internatsionaalne, euroopalikum kui terves Euroopa Liidus. Nii vaatabki kohalik mikromajor kaelkirjakut, arvates, et on temast pikem. Eesti hümni asemel aga laulab ta koos defineerimatute internatsionalistidega Internatsionaali!

Naistega koos tegutseb romaanis kolm suurt Kivi: vennad Sebastian (suursaadik Rootsis) ja Frank (kirjanik Eestis) ning nende Itaalias diplomaadina tegutsev poolvend Carl. Viimase ülesanne teoses on õieti Helene tõttu oma Sebastianist ilma jäänud Angela edasise elu korraldamine, sest «Itaalia on tüdrukute riik» (Viivi Luik). Võib ju ütelda, et need kolm meest on autori kolme «mina» projektsioonid, kuid see oleks tarbetu lihtsustamine. Seesuguse skeemi rakendamiseks on Jõerüüt liiga hea kirjanik, keda kunagi pole igav lugeda!

Küll aga on tal selgeid kokkupuuteid raamatus kujutatud kirjanik Frankiga ning «Poliitilise daamikinda» kaks osa võiksid vabalt kanda samu nimesid, mis Franki kaks romaani. Esimene osa oleks siis pealkirjaga «Särgid on kuubede pruudid». Samaaegu ei pruugi kuued olla särkide peigmehed ja kas kogu loost on tunda armastuse lõhna, peab igaüks ise haistma! Teine osa oleks pealkirjaga «Kainenemine» ja see tõi Frankile autori tahtel Nobeli preemia. Kas Jõerüüdi endaga võib sama hästi minna, ei julge loota, ent tasub tähelepanu pöörata Franki kahele tõdemusele. Esmalt märkab ta kirjanikuna, et inimesed ei saa enam aru, miks keegi kirjutab, kes kirjutab ja mida kirjutab (lk 64). Teiseks nendib ta Nobeli üleandmisel Stockholmis: «Pole midagi totramat, kui viia läbi kõrbe kaameli seljas ainult üht valget daamikinnast, pealegi poliitilist.»

Nende kummastavate tähendamissõnadega romaan lõpebki. Kirja on see autori dateeringu järgi pandud detsembris 2020. Nii et, kallis lugeja, Sul on vähemalt aasta aega oma arvamuse kujundamiseks!

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».

Tagasi üles