«Olin saledam kui kunagi varem, aga ise loomulikult ja jätkuvalt rahulolematu»

Liis Velsker Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Loe katkendit Liis Velskeri raamatust «Teekond iseendani». Liis oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud. Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid. Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt.

Varasemalt oli mul üks kinnisidee – saada kõhnaks. Nüüd lisandus teine – panna kirja kõik, mis suust sisse läks. Iga väiksemgi amps. Pärast toitumiskavasse süüvimist pidin päris palju oma toitumises muutma. Varem sõin palju valmistooteid, nüüd jäid need täiesti välja. Hakkasin ise süüa tegema peamiselt kahel põhjusel – esiteks sain siis paremini kontrollida, mida toit sisaldab, ja teiseks mõistsin, kui palju tervislikum sedasi on.

Liis Velsker avaldas raamatu "Teekond iseendani" Foto: Erakogu / Liis Velsker

Üldse hakkasin sööma väga palju selle järgi, mida sain äpi MyFitnessPal kaudu tabelisse sisestada ja mida mitte. Kui ma teatud asja sisestada ei saanud, siis ma seda ka ei söönud, sest olin oma eesmärgile pühendudes väga täpne. Kui süsivesikuid pidi õhtu lõpuks olema näiteks 45 protsenti, siis nii ka jäi. Ei tohtinud olla 41 protsenti või 48 protsenti. Ühelt poolt on täpsus, nõudlikkus ja detailsus mu tugevused, teisalt võivad need muuta mind iseenda vangiks.

Toitu kaalusin igal juhul, lõpus hakkasin juba grammide kaupa sööma, et protsendid oleksid TÄPSELT sellised, nagu sõbranna mulle ette oli kirjutanud. Võib-olla oli see liigne enesepiinamine või näitas hoopis, kui väga olin pühendunud oma unistuse poole liikumisele ja suutsin olla niivõrd tugeva tahtega, et libastusin harva?

Varem sõin rohkelt puuvilju. Enam mitte, sest mõistsin, et vitamiinid vitamiinideks, aga oma sisult olid puuviljad ikkagi süsivesikud. Päris ära ma neid ei jätnud, aga näiteks viie õuna asemel sõin päevas ainult ühe jne.

Ma ei tarbinud enam ühtegi kastet, sest teadsin nüüd, kui palju need kaloreid annavad. Mainisin juba, et valmistoite ma ei söönud, aga see tähendas, et ma ei käinud enam ka väljas söömas. Kui läksin külla, võtsin oma toidu kaasa. Inimesed pakkusid alati, et võta seda, proovi toda, «üks amps ei tee ju midagi». Mina olin aga täiesti kõigutamatu, ei eksinud kordagi, sest olin veendunud – kui üks amps ei teeks midagi, siis miks ma üldse toitu peaksin kaaluma ja mis oleks kõige selle mõte? Iga suutäis on oluline!

Olin täiesti pühendunud oma toitumisele ja trennile. Selles polekski ju midagi valet või halba, aga kui endine möllumutt Liis on 21-aastasena loobunud pidudel hullamisest, ei käi enam sõpradega väljas söömas ning külla läheb oma potsikutega, võtmata ühtki toiduampsu, mida programmi sisestada ei saa, siis pannakse seda tähele ja asjad hakkavad tahes-tahtmata muutuma.

Jah… seda pandi tähele. Minu maovähendusopp (mis muide kaotas ära mu suhkruhaiguse, opist alates on kõik näidud senini korras ja diabeeti mul enam pole), rohke liikumine ja hulluseni detailne toitumine avaldas silmanähtavat mõju ka minu välimusele. Olin saledam kui kunagi varem, aga ise loomulikult ja jätkuvalt rahulolematu, sest ma polnud NII kõhn, kui soovisin.

***

Liis Velsker tutvustab enda siirast muutumislugu 29. oktoobril kell 18 Tallinnas Solarise Apollo ja 31. oktoobril kell 18 Tartu Kaubamaja Apollo raamatupoodides.