Tšornobõl ei unune

Ukrainas 1986. aastal. Tehnikud mõõdavad Tšornobõli tuumajaama ümbruses radiatsiooni taset. Foto: Igor Kostin/RIA Novosti/ Scanpix

Tšornobõl (nii nimetavad seda ukrainlased ise, Tšernobõl on venepärane kuju) on nimi, mis on tänavu olnud kogu maailmas miljonite inimeste tähelepanu keskmes. Kontrastina «Troonide mängu» fantastikale võidutses hiljutisel televisiooniauhindade Emmyde jagamisel lugu, mis ei jää kannatuste kirjeldamises väljamõeldud maailmale millegi poolest alla. Seda tähtsam on fakt, et see räägib päris maailmast ja päris inimestest.

See lugu räägib inimkonna seni ühest ulatuslikumast ja raskeimast tuumakatastroofist, mille tagajärjed mõjutavad paljude elu veel tänagi. See on hukatuslik lugu, milles sunnitud osalemine muutis ka paljude eestlaste elu.

Minisari «Chernobyl» valiti oma kategooria parimaks ning kokku võitis see kümme auhinda. Üks (müügi)edu põhjusi on mõistagi masside kannatused, kuid meisterlikud näitlejatööd ja olustiku ahhetamapanevalt tõetruu järeleaimamine on tõepoolest tunnustust väärt. Kui üldse midagi, siis võiks just seda nimetada vastutustundlikuks meelelahutuseks, mis raputab, paneb mõtlema ja harib.

TÕDE ON RAIUTUD RAAMATUSSE

Sergi Plohhi põnevikuna kirjutatud teos «Tšornobõl. Tuumakatastroofi ajalugu». Foto: Raamat

Vähem kui aasta tagasi, kui lugesin esmakordselt Sergi Plohhi raamatu «Tšornobõl» ingliskeelset käsikirja, tegin endale taustamärkmeid: «Puudutas valusalt Eestit. Lähipiirkond. Autor n-ö kohalik, aga tõsise rahvusvahelise taustaga. Tuumateema rahvusvahelises pressis taas pinnale imbunud. Tšornobõl on kuum ekstreemturismi sihtkoht ja radiatsiooni mõjuväljas elanud-elavad on teadlaste luubi all. Auhinnatud raamat.» Ma ei osanud aimatagi, et juba kuus kuud hiljem linastub seesama Tšornobõli lugu kogu maailma pilgu all.

Aga üht lugu saab jutustada mitmel moel. Ka need kaks – telesari ja raamat – ei ole üks ühele samastatavad. Sarja üks oluline allikas on hilisema nobelisti Svetlana Aleksijevitši publitsistlik teos «Tšernobõli palve» (e. k 2007, tõlk Andres Ehin). Kirjanik kohtus sadade katastroofis kannatanutega, salvestas nende lood ja kogus need tunnetest tulvil raamatusse.

Tunded on olulised, aga mõnikord kipuvad need tegelikkust varjutama. Veel enamgi, nendega püütakse manipuleerida. Sarjale heidetakse ette just seda, et kuigi põhijoontes räägib see Tšornobõli loo tõetruult, on telepubliku köitmiseks võetud teatud vabadusi, lisades väljamõeldud tegelasi ja tegevustikku.

Mis, kuidas ja kellega tegelikult juhtus, saab lugeda Sergi Plohhi teosest. Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professor alustas oma 2018. aastal ilmunud raamatu jaoks uurimistööd aastaid varem. Temagi tegi intervjuusid, luges dokumente ja külastas arhiive nii Ukrainas kui ka Venemaal. Kasutatud allikate hulgas on mõistagi ka Svetlana Aleksijevitši mõjus ja ülitähtis teos.

PÕNEVIKUNA KULGEV JUTUSTUS

Erinevalt varasematest Tšornobõli katastroofi käsitlustest seadis Sergi Plohhi eesmärgiks panna lugu kirja nii, nagu seda keegi teine veel teinud ei olnud. Ta otsustas rääkida loo inimlikust vaatenurgast, lastel lugejal jälgida sündmuste kulgu. Kirjutada see lahti põnevikuna, kirjeldades katastroofi käiku mõjutanud inimeste otsuseid ning selle tagajärgede all kannatanute tegevust ja võitlust.

Tema teos valgustab esmalt Tšornobõli reaktorite rajamist, tutvustab Prõpjati linna ja selle elanikke ning viib siis 1986. aasta kevadiselt muretusse Ukrainasse, kus inimesed valmistuvad maipühadeks. Jutustuse edenedes avanevad lugeja pilgu ees nii reaktori juhtimisruum kui ka võimukandjate kabinetiuksed, täpselt nagu ka segaduses ja infosulus rahvas, seejärel hüljatud linn ning külad, kus plahvatuse hetkel aeg justnagu peatus. See on ennekõike kõigi nende tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas.

Kuigi autori stiil on vaoshoitud ja kiretu – seeläbi tõusevad toimunu koletuslikkus ja võimude kahepalgeline mäng eriti hästi esile –, õhkub raamatust inimlikkust ja kaastunnet katastroofis kannatanute vastu. Sergi Plohhigi on sünnilt ukrainlane ja Tšornobõli katastroof ei möödunud temast jälgi jätmata. 1986. aastal elas ta Ukrainas plahvatanud tuumajaamast kõigest 500 kilomeetri kaugusel. Mõni aasta hiljem avastatud kilpnäärmehädad olid üks saadud kiirituse sümptomeid.

KESKKONNAKATASTROOFID EI TUNNE RIIGIPIIRE

Erinevusi telesarjaga leidub raamatul veelgi. Kui esimene kirjeldab üksnes konkreetselt õnnetust ennast ja selle vahetuid ökoloogilisi tagajärgi, valgustab Sergi Plohhi ka katastroofi ühiskondlikke järelmõjusid. Raamatu viimases osas kirjeldab ta, kuidas Nõukogude Liidu lagunemine Ukraina-Valgevene piirkonnas sai tõuke keskkonnaaktivistide kodanikualgatustest. Kui keskkonnateemalised kodanikuühendused said rohelise tule, hakkas nende tiiva all üha valjemini kõlama teisitimõtlejategi hääl. Autor kirjeldab Ukraina kirjanike ja loomeinimeste tegevust, mis viis iseseisva riigi sünnini.

Üks on aga seriaalil ja raamatul ühine: nad kannavad sõnumit, kui oluline on vaba teadus ning kui ohtlik ja riigipiiride üleselt hävitav võib olla see, kui teadusele pannakse pähe poliitika päitsed. Seda enam, et tänapäeva pidevas energianäljas vaevlevas maailmas on tuumaenergia oluline teema ja selle arendamisele pööratakse suurt rõhku. Alles tänavu suvel kuulsime Venemaal toimunud salapärasest tuumaõnnetusest, mille põhjuste, tagajärgede ja mõju kohta ei ole siiani kindlat teavet.

Mõeldes kliimamuutustele, on teaduse mahasalgamine, eitamine ja varjamine kõige hukutavam ja rumalam toimimisviis. Ja selle kohta on meil olemas hoiatav näide.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».