Raamatusoovitus: 150 aastat lugusid laulupidudest

Üldlaulupidu 2004.

FOTO: Liis Treimann

Üldlaulupidude ajalugu on jälgitav paralleelselt Postimehe ajalooga, siduvaks lüliks on Johann Voldemar Jannsen ja tema tütar Lydia Jannsen (Koidula).

«Laulupeod Postimehega». Koostanud Heili Reinart, Bretty Sarapuu, Lauri Vanamölder.

FOTO: Postimehe kirjastus

Ajaloolane Malle Salupere on oma Koidula-monograafias («Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel», 2017) nimetanud esimese üldlaulupeo korraldamist Tartus «pere-ettevõtteks». Lisaks Jannsenist kui Posti-papast võime rääkida temast ka kui eesti üldlaulupidude traditsiooni isast.

Jannseni ja tema tütre Lydia pingutused üldlaulupeo korraldamiseks kandsid vilja. Esimesel peol astus kuulajate ette 800pealine meeskoor – lihtsad maamehed ja koolmeistrid umbes viiekümnest lauluseltsist –, lauldes pikki neljahäälseid koraale.

Pärast üldlaulupidu ülistab Koidula oma mentorile Fr. R. Kreutzwaldile saadetud kirjas neid eesti mehi, kellel jagub mõistust, südant ja vastutustunnet oma rahva ees ning kes seetõttu on väärt ka seda rahvast juhtima, Koidula isa Johann Voldemar Jannsen teiste hulgas: «Papa, mida ka kadedad keeled ei sisistaks: see oli siiski eesti pidu! /---/ Te vaadake ainult neid vankuvaid, pooleestlasi, kes iial ei teadnud, kas nad õiguse pärast sakslased olid või venelased või liivimaalased või baltlased või veelgi midagi muud? Kuidas nad nüüd korraga eestlaste ridadesse tungivad … /---/ Nüüd näevad nad papas [Jannsenis – R. V.] päeva-kangelast, nüüd, kus pidu igasuguste intriigide ja mahhinatsioonide kiuste nii ootamata mõnusalt ja õnnelikult korda on läinud! Et rahva juhtide seas veel mehi leiti – see päästis peo. /---/ Sest saaks pisike raamat, kui ma Teile kõike seda kibedat võitlust enne pidu, peo ajal ja pärast kirjeldaksin. Ja praegu? Elagu üksmeel!»

Tõesti, kui eestlastel nende argielus tuleb aina ette mõnikord lausa suurte konfliktideni viivaid lahkarvamusi ja vastandumisi – ja millistel rahvastel neid ei tuleks! –, siis on üldlaulupeod olnud alati kohaks, kus tuntakse end ühtse eesti-usku kogudusena. Selle raamatu lehekülgedel avaneb lugejal omakorda võimalus kogeda selle peegeldusi Eesti Postimehes, Postimehes, selle järglases Edasis ja seejärel taas Postimehes. Lood on erinevad, aga see, millest nad kirjutavad, on üks – LAULUKS SAANUD EESTI HING.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».

Tagasi üles