Külma sõja kuumad spioonimängud elust enesest

FOTO: Shutterstock

«Spioon ja reetur» ei ole kaugeltki esimene Ben Macintyre'i spiooniraamat. Teda ongi tihti nimetatud dokumentalistist Le Carréks, ja põhjusega. Tema raamatud on tõepoolest niisama põnevad ja kaasahaaravad, ent nende süžeed pole väljamõeldud, vaid pärinevad elust enesest – ajaloost.

«Spioon ja reetur». Autor Ben Macintyre, tõlkinud Lauri Liiders.

FOTO: Kirjastus Tänapäev

«Spiooni ja reeturi» peategelane on Oleg Gordijevski, läbi ja lõhki KGB spioon ja Nõukogude luure juhtiv agent Londonis. Kuid ometi piisavalt avatud meelega, et mõista oma kodumaa režiimi kuritegelikkust ja kahepalgelisust. Nii hakkaski ta 1973. aastal töötama hoopis MI6 heaks.

Gordijevski aitas pea kümne aasta jooksul, enam-vähem Külma sõja lõpuni, Briti salateenistusel paljastada KGB spioone ning nurjata arvukaid operatsioone. Külma sõja tipphetkil oli aga olukord maailmas nii pinev, et MI6 ei paljastanud Gordijevski isikut isegi oma partneritele CIA-st, kes püüdsid samal ajal üha meeleheitlikumalt välja selgitada brittide ilmselgelt väga head infoallikat. Ja nagu selgus, oli selline salatsemine siseringis täiesti põhjendatud: Gordijevskile saigi saatuslikuks ameeriklaste huvi. Nimelt sai tema isiku väljaselgitamise ülesande ei keegi muu kui Aldrich Ames, nõukogude agent CIA ridades.

Selline kolmepoolne mäng kestis pikalt ja Macintyre jutustab selle loo tõepoolest parimate põnevusromaanide vaimus. Seda enam, et ajalugu on pakkunud süžee, mis teeks au igale spioonikirjanduse meistrile.

Tagasi üles