«Eesti laste rahvusroog on lumi!»

Lumepall.

FOTO: Mihkel Maripuu

Loe katkendit Tiina Laanemi uuesti lasteraamatust «Mina, Meg ja meie klass». Mis on eesti laste rahvusroog? Mida teha kätega, mis sunnivad kogu aeg kuhugi ronima ja kuskil kõõluma? Või sokkidega, mis hakkavad tunnis ahistama? Kuidas õppida luuletust, mis ei jää üldse pähe? Või millest saada kaitset kummituslike vampiiride vastu? Ja mis aitab siis, kui keegi hakkab kiusama? Miia-Maria läheb teise klassi ega aimagi veel, et kohtub koolis uue tüdrukuga, kellest saab tema parim sõber. Kaugelt maalt saabunud Megiga leitakse vastused kõigile neile küsimustele.

Tiina Laanem «Mina, Meg ja meie klass».

FOTO: Kirjastus Pegasus

Tiina Laanem

«Mina, Meg ja meie klass»

Kirjastus Pegasus, 2019

Eesti laste rahvusroog

Ootasin Megi hommikuti tema maja ees. Õpetaja arvas, et siis jõuame mõlemad õigeks ajaks kooli. Seisin ja uurisin ümbrust. Esimene lumi oli just maha sadanud. Ma ei pidanud kaua ootama, kui Meg tormas juba rõõmsa huilgamise saatel uksest välja, endal piraka tutiga müts peas ja suur roosa sall ümber kaela.

«Miia-Maria, hakkame lumeliblikaid tegema!» hõiskas ta kätega vehkides.

«Me jääme sedasi kooli hiljaks,» arvasin ma kahtlevalt.

«Teeme ainult kaks tükki!» nurus Meg.

Panime kotid maha, viskasime lumele selili ja joonistasime lumeliblikaid. Uuesti püsti tõustes märkas Meg mu plastikust toidukarpi ja tegi krõpsti lahti. Ta uuris pruune pallikesi kirtsus ninaga, nagu oleks ma koerakakat kaasa korjanud.

«Mis need on?» küsis ta uudishimulikult.

«Pasteedipallid.»

«Miks sa neid kooli tassid?» imestas Meg.

«Meil on ju täna eesti rahvustoidu päev,» tuletasin talle meelde. «Kõik pidid sööki kaasa võtma.»

Ma ei jõudnud rohkem midagi öelda. Megi silmad läksid ehmatusest suureks ja varsti voolasid tal silmist pisarad. Ta unustas vanematele rahvustoidu päevast rääkida. Nad mängisid õhtul perega lumesõda ja tegid memmesid. Nende kodumaal Nigeerias ei sadanud kunagi lund, seal oli alati palav ja sellepärast neile meeldiski lumesadu hullupööra. Nad oleks vist öösekski õue jäänud.

Hommikul ruttasid aga ema-isa vara ülikooli, neil algasid seal loengud. Megi ema õppis loodust kaitsma ja isa mingit arvutiasjandust. Neil polnud meie rahvustoidu päevast aimugi.

«Mina ei saa täna kooli minna,» teatas ta õnnetult.

«Ma võin ju osa pasteedipalle sulle anda.»

«Ei taha, need on koledad,» raputas Meg pead.

Seisime õnnetute nägudega trepikoja ees. Meg löristas nutta ning mina ei osanud teda kuidagi lohutada. Aga siis tuli üks karvamütsiga mees õue. Ta istus maja ette pingile ja hakkas õlut jooma. Jõi paar lonksu ja jäi meid vahtima.

«Mis sa, plika, nutad juba hommikul,» küsis mees veidi pahaselt.

«Mul läks meelest!»

«Mis asi?» uuris onu.

«Ma unustasin eesti rahvustoidu ära,» selgitas Meg nina löristades.

«Eks see üks kärakas pekki ole, mis muud,» arvas õlut rüüpav tüüp.

«Pekk on tegelikult hoopis tihaste toit,» teadsin mina.

«Mis sa selle rahvustoituga hommikul vara teed?» nõudis mees.

«Me pidime selle kooli kaasa võtma,» ütles Meg.

«Ja sul pole midagi võtta?»

«Ei ole jah!“ Meg hakkas uuesti nutma.

„Ära nüüd ulu!» kamandas mees. «Mul on ka külmkapp tihtipeale nii tühi, et mine või ise sinna sisse elama. Ega siis sellepärast veel nutma ei pea!»

«Mis ma siis teen?» küsis Meg veidi sõjakalt.

«Tee lumepallisuppi!»

«Misasja?» Meg jättis nutmise järele.

«Kas teie siis ei teagi, mis on eesti laste rahvusroog?» imestas mees muiates.

Raputasime mõlemad pead. Ma tahtsin pakkuda pannkooke või küpsisetorti, aga taipasin, et neid süüakse vist igal pool.

«Eesti laste rahvusroog on lumi!» pahvatas onu ja jõi kulinal õlut.

Vaatasime talle suurte silmadega otsa. Me polnud midagi taolist varem kuulnud.

«Kõik eestlased söövad lapsena lund,» selgitas tema. «Ma ei tea ühtegi, kes poleks söönud. On ju nii?!»

Noogutasin mõtlikult pead. Vähemasti meie klassis olid küll kõik lund söönud.

«No vot, siis tehkegi lumepallisuppi! Võtke lumepalle, pange piima sisse hulpima, ja ongi valmis.»

«Kas nii lihtsalt käibki?» uurisin mina.

«Muidugi! Kõik head asjad on lihtsad,» teatas onu noogutades.

Esimene tund algas peagi, pidime kiirustama. Meg jooksis tuppa, kallas pakitäie piima supipotti ja kihutas tagasi õue. Õlut rüüpav onu õpetas, kuidas teha väikesi ja tugevaid lumepallikesi. Pätsisime neid terve hulga. Panime kõik kenasti piima sisse hulpima. Meg plaksutas rõõmust käsi.

Jooksime kooli. Jäime pisut hiljaks, aga riielda ei saanud. Kõik sagisid parajasti toidulaua ümber. Seal leidus ilmatu hulk häid asju. Õpetaja tegi ise leiba. Siim tõi küpsetatud sealiha, nende peres söödi isegi hommikuti lihaleiba. Annabel pakkus verivorste ja Iiris serveeris pohlamoosi. Laual oli ka kiluvõileibu, hapukapsast, kaeraküpsiseid, kartulisalatit, kama ja küpsisetorti. Tõstsin pasteedipallid kah sinna sekka ning Meg pani supipoti uhke näoga keset lauda.

Aga me ei hakanud kohe sööma. Alguses rääkis õpetaja teiste maade toitudest ja söögikommetest, seejärel jutustas pikalt eesti rahvustoitudest. Meil hakkasid juba kõhud korisema. Õpetaja märkas seda ja jaotas taldrikud lõpuks laiali.

«Aga meil oleks supikausse kah vaja!» hüüdis Meg.

«Tõsi jah,» noogutas õpetaja supipotilt kaant üles tõstes. Ta piilus poti sisse ja tegi miskipärast «hmmm».

«Mis sul selles potis siis on?» küsis ta Megilt.

«Lumepallisupp!»

Õpetaja uuris suppi põhjalikult ja isegi nuusutas seda.

«Aga siin pole ju muud, kui hallikat värvi vedelik,» sõnas ta mõtlikult.

Nüüd ajasid ka teised kaelad õieli ja uudistasid supipotti. Sealt vaatas tõesti vastu vaid halliks värvunud piim.

«Lumepallid sulasid vist piima sees ära,» oletasin mina.

Meg ei suutnud midagi öelda. Ta hakkas sel päeval juba teist korda nutma. Õpetaja püüdis välja selgitada, mismoodi me seda suppi tegime. Vuristasin kõik ette, mida õllepudeliga mees meile õues õpetas.

«Too mees ei teadnud toidust tuhkagi,» vangutas õpetaja pead. «Lumepallisuppi tehakse hoopis munadega. Kollane käib piima sisse ja valgest tulevad pallid.»

Seda kuuldes oli Meg veelgi õnnetum. Kõik püüdsid teda lohutada. Aga tema nägu selgines alles siis, kui ta märkas, et väljas sadas taas lund. Meg kibeles õue. Ta pistis paar kiluleiba ja tüki torti põske, tõmbas mütsi pähe ja jope selga ning jooksis koolimaja hoovile.

Aknast võis näha, kuidas ta ajas pea kuklasse, lükkas keele suust välja ja püüdis selle peale lumehelbeid. Polnud kahtlust – nüüd sõi temagi eesti laste rahvusrooga!

Tagasi üles