Moskva. Tundeline teekond

Moskva.

FOTO: Shutterstock

Igal linnal on oma selgesti äratuntav nägu, lõhn, õhk. See on paelunud paljusid ja seda fluidumit on tihti püütud kirjeldada.

«Moskva ja moskvalased». Autor Vladimir Giljarovski, tõlkinud Veronika Einberg.

FOTO: Kirjastus Tänapäev

Kirjeldajad on aga peagi märganud, et linnadel on veel miski, mida on sõnadesse või mõnda teise meediumi erakordselt raske püüda. Ja kes teab, kas peakski. Nii ongi need linnade kirjeldused lõpuks siiski autori nägu ja peegeldavad sellistena üht ilmselt vältimatut tõsiasja: me kõik näeme seda või teist linna veidi erinevalt ja iga katse seda linna ära seletada ei saa olla midagi enamat kui pilt sellest, kuidas see linn just sellele inimesele paistab.

Vladimir Giljarovski raamat ei ole selles osas erand. Ka see ei saa ega püüagi pretendeerida täielikule kokkuvõttele millestki nii keerukast ja mitmetahulisest kui Moskva linn. Samas on see üsna sobilikult tundeline teekond läbi 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Moskva, puudutades mitte üksnes kõigile tuntud vaatamisväärsusi või nähtusi, vaid peatudes ka linna mitte kõige ilusamal poolel, agulites ja kõrvaltänavatel, turgudel ja tööbörsil.

Kindlasti tuleb tähele panna raamatu kirjutamise aega, see ilmus 1934. aastal, kui nn vana Moskva oli just enam-vähem asendunud uuega. Nii on see teatud mõttes ka järelehüüe sellele, mis kunagi oli.

Aga selle raamatu lähtepunkti, liikumapanevat jõudu ja vaimu kirjeldab küllap kõige paremini autor ise:

«Ma olen moskvalane! Kui õnnelik on inimene, kes saab lausuda seda, pannes sellesse sõnasse ennast tervenisti. Ma olen moskvalane!

...Minevik mu pilgu eest veel möödub...

Tsiteerin siin Puškini Pimenit, kuid ma olen temast võrreldamatult rikkam: minule hästi teada, kohati sureva, kohati lõplikult kadunud mineviku kirjul foonil näen ma iga tunniga kasvavat uut Moskvat. Ta laieneb, pürgib üles ja alla, seni teadmatusse stratosfääri ja maa-alustesse metroosügavustesse, elektriga valgustatuisse, imeliste saalide marmorisädelusse. «Graniiti rüütatud» Moskva jõge raamistavad nüüd varjurikkad bulvarid. Neist suunduvad alla laiad kivitrepid. Varsti pesevad neid uued lained: Volga tuleb iga päevaga Moskvale lähemale.

Kunagi seisis selle kivitrepi kohal, Kremli vastas Boloto luhal siin hukatud Stepan Razini pea teiba otsas. Seal, kus alles hiljaaegu, veel minugi mäletamist mööda, oli soo, on nüüd asfalteeritud tänavad, sirged ja laiad. Üksteise järel kerkivad esmaklassilised tehased. Hiljutised kõdupiirkonnad on juba kesklinnaga kokku sulanud ega jää heakorra poolest enam kuigivõrd temale alla, aga lähimad külad on muutumas pealinna osaks. Sinna kuuluvad staadionid – need Moskva Colosseumid, kus kümned ja sajad tuhanded tervisest pakatavad noored arendavad oma jõudu, valmistuvad kangelaslikeks tegudeks nii Arktika jääväljadel, Karakumi surnud kõrbes, «maailma katusel» kui ka Kaukaasia liustikel.

Moskva viiakse plaani. Kuid selleks, et luua uut Moskvat vana asemele, mida ehitati peaaegu tuhat aastat tükikaupa, kuidas ehitajale mugavam oli, vajati erilisi, seni nägematuid jõude ...

See sai võimalikuks üksnes riigis, kus on nõukogude võim.

Moskva on juba teel sinna, et saada maailma vägevaimaks linnaks. See toimub meie silme all.

... Tulevik möödub mu pilgu eest ...

Ja minevik mu pilgu eest veel möödub. Juba praegu on see paljuski noortele arusaamatu, ent varsti kaob sootuks. Ja et uue pealinna elanikud teaksid, millist vaeva nõudis nende isadelt uue elu ehitamine vana asemele, peavad nad teada saama, milline oli vana Moskva, mismoodi ja millised inimesed temas elasid.

Ja nüüd siis «teistkordselt elan oma vanas eas» kaht elu: «vana» ja «uut». Vana on taustaks uuele, mis peab peegeldama teise ülevust. Ning minu töö teeb mind nooreks ja õnnelikuks – mind, kes ma olen elanud ja elan

kahe aastasaja piiril

kahe ilma murrangus.»

Tagasi üles