Piret Kooli: teadsin algusest peale, et räägin raamatus Raivo lugu kui vahendaja, hinnanguid andmata

Raivo Järvi.

FOTO: Marina Pushkar

Oktoobris ilmus Raivo Järvi elulugu, mille lugejad on väga soojalt vastu võtnud. Piret Kooli kirjutatud «Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI» on osutunud väga populaarseks, ja pole ka ime, sest see heidab pilgu ühe eestlastele olulise kunstniku ja riigimehe ellu, kellest me tegelikult palju ei teadnudki. Kirjanik Piret Kooli eesmärk oli panna 2012. aastal meie seast lahkunud Järvi elu kirja nii, et ta ei laseks varasematel teadmistel lugu mõjutada.

Te olete varemgi kirjutanud elulugusid ja Raivo Järvi oli huvitav inimene. Seda raamatut oleks aga saanud kirjutada ka keegi teine – miks just teie olite sellele õige autor? Olite te objektiivne?

Piret Kooli. 

FOTO: Eero Vabamägi

Kirjastuses oli Järvi elulugu teemana laual oma kaks aastat, kuid lugu ei edenenud. Mõni aeg hiljem küsis sama kirjastus minult, millistest kultuuritegelastest tahaksin kirjutada. Panin paberile seitse nime, neist esimene oli Raivo Järvi. See kõik juhtus aasta tagasi, novembris. Samas ütlesin kirjastusele ka, et selle teema jaoks minust paremat kirjutajat ei ole. Teadsin algusest peale, et räägin raamatus Raivo lugu kui vahendaja, hinnanguid andmata. Olin võtnud endale ka ülesandeks, et kõigile neile küsimustele, mis Raivost või Raivo elu kohta (ajakirjanduse vahendusel) eales tekkinud olid, pean leidma vastused.

Soovisin, et pärast selle teose ilmumist kaoks vajadus tema teemadel spekuleerida või lahtise lõpuga lehelugusid luua. Teadsin ka, et kõigil meil on temast oma ettekujutus ja mälestused ning seetõttu olid fookuses Raivo kõige lähedasemate mõtted ja meenutused. Kuidas ja mida küsida, olin samuti üsna ammu selgeks mõelnud. Juba siis, kui Raivo oli veel täies elujõus ja me Kuku Raadio kolleegidena sõbrunesime. Nii mõnigi raamatusse saanud teemadest, ka mõni valusam, oli meil omavahel põgusalt jutuks. Ta oli minu jaoks ennekõike soe ja andekas inimene, palju rohkem kui kuulus saatejuht Onu Raivo. Nägin ka, kuidas ta ateljees tööd tegi, kavandades oma viimaseks jäänud suurmeestele pühendatud graafikasarja ja Mozarti toona veel poolikut portreed ... Kui meid keegi või miski kõnetab, siis on pea võimatu olla erapooletu. Ent usun, et ma suutsin nii persoonist kui ka tekstist distantseeruda nii, et lugeja saab ise järeldusi teha. Seega vastates küsimusele: usun, et jah.

Pidite eluloo kirjutamiseks tegema palju eeltööd ja intervjueerima erinevaid inimesi (sain aru, et koguni 50 kohtumist?). Kui meelsasti inimesed Järvist rääkisid? 

Kohtumisi ja telefonikõnedena tehtud lühiküsitlusi oli isegi rohkem, kuid nende kaudu sündis muster, mille alusel leppisin kokku juba pikemad intervjuud. Põhjalikumad neist kestsid tunde ning ka suhtumisi oli erinevaid. Saatsin ka e-kirju. Mõnele ei tulnudki kunagi vastust. Mõni kirjutas pikema aja jooksul pisikesi pildikesi. Oli ka kaks üsna otsest äraütlemist. Enamasti aga sooviti rääkida ja tunti heameelt, et Raivo lugu raamatuks saab.

Miks jätsite tema poja Rihhard-Eriku viimaseks, kellega rääkida? 

See otsus sündis hetkel, mil Rihhard-Erik tunnistas, et ühel või teisel põhjusel ei tea ta isa elust väga paljusid seiku. Raivo suri, kui poeg oli 22. Mõistsin, et nende suhe jõudiski olla ennekõike vaid isa-poja suhe. Nii tegin Rihhard-Erikule ettepaneku teha tema intervjuu hetkel, mil ta loeb esmakordselt käsikirja.

Kuidas tema lõpptulemusega rahule jäi ja kas tema arvamus oli teile oluline?

Piret Kooli «Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI».

FOTO: Raamat

Raamat tervikuna sai sellisena sündida vaid tänu poja nõusolekule. Iga oma mõttekillu ja uue vihje käisin ma Rihhard-Erikuga läbi. Jalutasime palju, nii Kadrioru pargis kui ka Pärnu rannaliival. Kõndides avanes meie mõlema jaoks palju. Nii mõnigi oluline seik sai õige vormi just neil jalutuskäikudel. Rihhard-Eriku esimesed emotsioonid käsikirjast on avaldatud raamatu lõpuintervjuus. Üks isiklikum, minu jaoks, on aga seotud äsjailmunud raamatuga. Nimelt kui ta trükisooja raamatu omaette esimest korda avas, tegi ta ühest leheküljest foto ja saatis selle mulle. Pilti nähes teadsin, mida ta tundis. Et ta on tänulik.

Mis teile endale seda raamatut kirjutades enim südamesse läks? 

Neid seiku oli mitu, kuid sageli mõtlesin ma Raivo ja tema poja suhtele. Usun, et elaksime paremas ühiskonnas, kui kõik mehed oskaks oma lapsi sedasi hoida ja tõeliselt, tingimusteta armastada.

«Jutupliiatsi» saate sajas salvestus. Pildil on Raivo Järvi.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Mis on teie meelest selle raamatu kõige olulisem osa, mis portreteerib Järvit kõige paremini? 

Kõik need neli naist, läbi kelle Raivo lugu jutustan, portreteerivad teda. Igas peatükis on midagi sellist, mis viitab tema loomusele, eripäradele, kirele, tunnetele, vajadustele ja oskustele. Sihikindlusest räägivad peatükid, kus on juttu tema ateljeest ja poliitikuteest. Kuid ka lõigud, mis räägivad usust, muusikast ja tantsuoskusest.

Detailsema pildi muutunud mehest ja vastuseid leiab Raili loost. Ning päris alguses jutustatud ema ja isa lugu on samuti oluline, sest seal on kirjas Raivo olemuse võti.

Milline on olnud siiani raamatu vastukaja? See on püsinud müügiedetabelite tipus ja lugejaid on palju. Kas lugejad on rahul ja kas nad on teiega ka kontakti otsinud?

Vastukaja on südamlik ja soe. Olen saanud kümneid kirju ja sõnumeid tänusõnadega. Pärast esitlust on neid tulnud tõesti suisa iga päev. Mõnes kirjas on kaasas ka lugeja isiklik mälestus Raivost. Need kõik on väga liigutavad hetked, sest tajun, et teele saadetud sõnad on hoolega valitud.

Olete oma teosest pidanud nüüd palju publiku ees rääkima. Kas te naudite raamatuesitlusi? 

Patt oleks oleks vastata eitavalt, sest tähelepanu ja märkamine on igale loojale oluline. Fakt on, et ma tunnen ennast küsijana kindlamalt kui vastajana.

Esitlustel närveerin alati tohutult. On see ju enamasti hetk, mil pole veel suurt aimugi, et kuidas minu, toimetaja ja kujundaja koostöö vastu võetakse. Õnneks on esitlustel alati väga tore ja soe publik.

Kas te olete mõelnud ka enda memuaaride kirjutamisele? 

Mõelnud olen. Kirjutamiseni läheb kindlasti veel aega.

***

«Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI»

Autor: Piret Kooli 

Toimetanud: Karin Kastehein

Kirjastus Pegasus, 2019

Raivo Järvi nimi ei vaja tutvustamist. Tema jutupliiatsite ja kaubamärgina mõjuva naeratuse seltsis on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Raivo oli jutuvestja, kes põimis tervikuks pildi, teksti ja muusika ning läks (tele)ajalukku oskusega joonistada nii, et keegi ei teadnud, milline pilt lõpuks sünnib. Onu Raivo raadiorännakutega said maailmas enam aimu täiskasvanudki. Mis oli aga kõige selle välise taga? Selle laia ja avatud naeratuse taustal? «Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI» on valusalt aus sissevaade kunstniku ellu.

Tagasi üles