«Pilk rändas mööda mu keha allapoole – mitte kui tööandja, vaid kui mehe pilk»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Stephanie Danleri teosest «Magusmõrkjas». Postimehe romaanisarja kolmanda raamatu peategelane, 22-aastane Tess kolib New Yorki ja leiab tööd ettekandjana kuulsas Manhattani restoranis. Tema kolleegidest saab ootamatult naise uus perekond, kellega jagatakse kõige intiimsemaid ja ka õõvastavamaid momente.

Stephanie Danler «Magusmõrkjas».

FOTO: Postimehe kirjastus

Tulevik pole kunagi mu tugevaim külg olnud. Kasvasin selliste tüdrukute seltskonnas, kelle peamine huviala oligi tulevik – selle kujundamine, esilekutsumine. Nad suutsid sellest rääkida taolise veendumusega, et kõlas, nagu pajataksid nad minevikust. Mul polnud neisse vestlustesse midagi panustada. Mu nägemused olid liiga abstraktsed ja lamedad, et neist kinni hakata. Kujutlesin aastaid mingit tuledesäras linna. Kasutasin kauge linna kunstkuma enda unnesuigutamiseks. Ühel päeval ütlesin alles erilise erutusvärinata töö üles, ühel päeval jätsin isale kirja ja sõitsin sissesõiduteelt välja, ise kerges hämmingus, ja kaks päeva hiljem istusin siin Howardi ees. Sedasi minu tulevik saabuski.

Mind saatis sõidu ajal nägemus tüdrukust – tegelikult daamist. Meil oli sama soeng, aga ta ei näinud minu moodi välja. Tal oli kaamelikarva mantel seljas ja poolsaapad jalas. Jaki all oli kleit kõrgelt piha alt vööga kokku tõmmatud. Ta kandis erinevate spetskaupluste ostukotte ja kui ta kõndis või mõne akna ees peatus, laperdas ta mantel tuules. Saapa- kontsad kõpsusid munakividel. Tal oli kavalere ja endisi kalli- maid, psühholoog, raamatukogu ja tuttavad, kellega ta tänaval kokku põrkas, suutmata nende nimesid meenutada. Ta kuulus vaid iseendale. Tal olid eripärad, piirid, maitse-eelistused ja kindel stiil kuni ripsmeteni välja. Ja kui ta astus, oli selge, et ta teab, kuhu läheb.

Kui olin juhatajat tänanud ja oma kontaktandmed üle vaadanud, ei suutnud ma otsustada, mis oli sündinud või kas see oli hea või halb. Mul võttis isegi restorani nime meenutamine hetke aega. Ta hoidis mu kätt pisut liiga kaua peos, kui püsti tõusin, ning pilk rändas mööda mu keha allapoole – mitte kui tööandja, vaid kui mehe pilk.

«Mulle ei meeldi põrandate pesemine. Ega valetamine,» kostsin. Ei teagi, miks. «Need kaks asja kargasid esimesena pähe.»

Ta noogutas ja naeratas viisil, mida pidasin samuti eraviisiliseks. Tundsin, kuidas mu sääred higist leemendavad, kui minema kõndisin, ja tema häbematut pilku mu tagumikul. Uksest välja saanud, rullisin kampsuni üle õlgade ja ajasin selja kummi, nagu tegeleksin venitamisega. Keegi ei tea, kuidas ma selle töö sain, aga neis asjus on parem aus olla.

«Maitse,» teatas peakokk, «seisneb eeskätt tasakaalus.» Hapus, soolases, magusas, mõrkjas. Su keel on nüüd kodeeritud. Edasiarenenud maitsemeel, märk sellest, kuidas maailmaga toime tuled, seisneb võimes mõrkjat maitset nautida, isegi ihaldada. Samamoodi, nagu ihaldad magusat.

Restoran oli esteetiliselt mittemidagiütlev, kohati suisa kole. Sugugi mitte räämas – värv värske, tolm imetud –, aga selgelt oma hiilgeaja minetanud. Kunst oli aegunud, osa sellest tõeliselt naeruväärne ja soetatud kaheksakümnendatel või midagi sellist. Söögisaal oli kolmetasandiline, nagu oleks see eri aegadel ehitatud ja hilisema mõttevälgatuse tulemusel kokku löödud. Üks ruumipool oli laudu täis kuhjatud, teises oli neid hõredamalt. Kogu vaatepildist jäi selline mulje, et keegi oli suures segaduses, aga kutsus endale siiski külalised.

Proovipäeval ütles mulle omanik: «Rahva rahuldamiseks pingutatakse palju. Igal kunstnikulgi on see siht silme ees. Aga see, mida meie siin teeme, on võimalikest viisidest kõige intiimsem. Teeme midagi, mis endale sisse võetakse. Mitte toitu, vaid elamusi.»

Kaks restoraniosa olid veatud: esiteks kolm kohvikustiilis lauda, mida raamis suur sissepääsuäärne aken. Lauad paiknesid muutuvas päevavalguses. Mõned – ma mõtlen külastajad – vihkasid sissepääsu juures istumist, sest nii olid nad peamistest söögisaalidest ära lõigatud. Mõned polnud aga nõus mujal istumagi. Sageli reserveeriti need kõige soliidsematele külalistele – vaevalt mõnele lösutajale või teksastes kundele.

Omanik ütles: «Restorani pidamine tähendab lava kujundamist. Usutavus sõltub üksikasjadest. Me määrame ära, kuidas nad maailma tajuvad: nägemise, heli, maitse, lõhna, puudutuse. See algab juba ukselt koos saali perenaise ja lilledega.»

Ja edasi baarist. Aegumatu: pikk tume mahagonist baarilett ja parasjagu kõrged pukid, et tekitada hõljumise tunnet. Baaris valitsesid vaikne muusika, mahe valgustus, kõlksuvad heli- kihid, naabri põlvemüks, näo kõrvalt sätendava kokteili järele sirutuv käsivars, perenaise kontsaklõbin, kui ta su selja taga külastajaid kohtadele juhatas, mööduvate taldrikute virvarr, jääkuubikute kõlin jookides, baarmenide virtuoosne etteaste, kus nad jõudsid ühtaegu pudeleid tagariiulile laduda, aga ka leiba lauda kanda ning võtta vajalike asenduste ja eranditega tellimusi. Parimad püsikunded astusid sisse, tervitasid perenaist, ja küsisid: «Kas täna baaris kohta ka on?»

Tagasi üles