/nginx/o/2019/11/06/12718679t1hbada.jpg)
Loe katkendit Postimehe romaanisarjas ilmunud Ernesto Sábato teosest «Tunnel», mida on nimetatud 20. sajandi üheks geniaalsemaks lühiromaaniks.
Tapja ülestunnistus: teatud mõttes maalisin ainult temale
Maalikunstnik Juan Pablo Castel, kes on kuulsaks saanud kui María Iribarne külmavereline mõrvar, otsustab vanglamüüride vahel üksikasjaliselt kirja panna nende heitliku armuloo.
Alates esimesest hetkest, mil kunstnik naist märkab, on ta Maríast võlutud. Naisest saab Juan Pablo äärmuslik kinnisidee ning mees fantaseerib taaskohtumisest kuude kaupa. Kui see viimaks ootamatult juhtub, algab suhe, mis Casteli kasvava paranoia tõttu leiab traagilise lõpplahenduse …
Meetesegaduses ja armukadedusest hullunud kunstnik hävitab mõtlematult ainsa inimese, kes on teda eales mõistnud ja temast hoolinud.
Ernesto Sábato 1948. aastal esmakordselt ilmunud psühholoogiline romaan «Tunnel» räägib kinnisideest ja omamisvajadusest. Pealkiri sümboliseerib peategelase Juan Pablo Casteli emotsionaalset ja füüsilist isoleeritust ühiskonnast ning tema piinatud geeniuse olemus on kui pahaendeline märk, mis iseloomustab meie ajastu killustunud ja rahulolematut ühiskonda.
Eksistentsialistlik menuromaan on pälvinud paljude tunnustatud kirjandusklassikute heakskiidu. Ülistussõnu on sellele olemise ja olematuse temaatikat käsitlevale raamatule ohtralt jaganud Albert Camus, Graham Greene ja Thomas Mann. Ernesto Sábato «Tunnelit» on nimetatud ka 20. sajandi üheks geniaalsemaks lühiromaaniks.
III
Kõik teavad, et ma tapsin María Iribarne Hunteri. Aga keegi ei tea, kuidas ma temaga tuttavaks sain, mis laadi suhted meil päriselt olid ja kuidas ma jõudsin mõtteni ta tappa. Püüan jutustada kõigest erapooletult, sest kuigi ma tema pärast palju kannatasin, ei ole mul madalat kihku näidata end täiuslikuna.
1946. aastal panin Kevadsalongis välja maali «Emadus». See sarnanes stiililt mu paljude varasemate töödega – nagu väljendusid kriitikud oma vastikus žargoonis: see olevat tugev, hästi komponeeritud. Tal olid lõpuks kõik need omadused, mida nood lobisejad olid alati leidnud minu lõuenditest, ja lisaks «mingi sügav intellektuaalsus». Aga pildil ülal vasakul oli läbi väikese akna näha põgus kaugusesse paigutatud stseen: üksildane rand ja naine, kes vaatab merele. Naine vaatas otse kui midagi oodates, võibolla mingit kauget hääbunud kutset. Minu arvates sisendas see stseen rahutuks tegevat ja täielikku üksildust.
Keegi ei pööranud sellele stseenile tähelepanu; pilk libises temast üle, nagu oleks see midagi teisejärgulist, võibolla isegi dekoratiivset. Peale ühe inimese ei paistnud keegi mõistvat, et see stseen oli määrava tähtsusega. See juhtus näituse avamise päeval. Tundmatu tütarlaps seisis kaua aega mu maali ees, näiliselt pööramata tähelepanu suurele naisele esiplaanil, naisele, kes jälgis, kuidas laps mängis. Vastupidi, ta vaatas teraselt detaili aknaga ja samal ajal, olin selles kindel, eraldus ta tervest maailmast: ta ei kuulnud ega näinud inimesi, kes mu maalist möödusid või selle ees peatusid.
Jälgisin teda kogu aeg erutusega. Pärast kadus ta inimeste sekka, samal ajal kui mina heitlesin iseendaga: ühelt poolt ületamatu hirm ja teiselt poolt ängistav soov hüüda teda. Mida ma kartsin? Võibolla kartsin nagu mängus, kui me oleme terve varanduse ühele kaardile pannud. Kui ta kadus, olin ärritatud, tundsin end õnnetuna, mõeldes, et võin ta kaotada, tema, kes ta praegu kaob Buenos Airese miljonite anonüümsusse.
Sel õhtul jõudsin koju närvilisena, rahulolematuna, nukrana.
Kuni salongi sulgemiseni käisin seal iga päev, jäin valvama piisavalt ligidale, et ära tunda inimesi, kes seisatavad minu maali ees. Tema aga ei tulnud enam.
Järgnevad kuud mõtlesin ainult temale, võimalusele teda uuesti näha. Ja teatud mõttes maalisin ainult temale. Tundus, nagu hakkaks väikene detail aknaga kasvama ja paisuma üle kogu lõuendi ja läbi kõigi mu tööde.