Doktoritöö uuris malemängu fenomeni vene kirjanduses

Foto: Shutterstock

Täna kaitseb Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Darja Dorving väitekirja, milles uuris malemängu fenomeni 1920.–1930. aastate vene kirjanduses. Täpsemalt seda, missuguses kontekstis malemäng kirjanduses esile kerkib.

Nõukogude Venemaal sai malemängust tippspordimäng. Seda armastasid mitmed revolutsiooni juhid, nagu V. Lenin, L. Trotski, A. Iljin-Zenevski, N. Krõlenko. Darja Dorving toob oma väitekirjas välja, et Nõukogude Liidu valitsus pidas malet mänguks, millel on oluline strateegiline sõjaline tähendus.

Kõige rohkem kerkib malemäng vene kirjanduses esile ulmega (Utoopia ja maleautomaadiga seotud süžeedes), vaimuhaigusega ja võimuga. Samuti on see püsivas seoses muusikaga (kui iga viguri käigule vastab oma noot ja sellest sünnib «malemuusika») ja kriminaalidega, selgitab doktoritöö autor.

Dorving uuris ka maleviguri konteksti ja nende tähendust. «Kõige rohkem on levitud võrdlus etturiga, eriti «lipustumise» kontekstis, kui ettur jõuab viimasele reale ja mängija võib asendada seda vabal valikul mistahes viguriga peale kuninga. Enamasti asendatakse ettur lipuga,» märgib Dorving.

Peale etturi on kirjanduses kõige valentsema metafoorilise tähendusega malendiks ratsu. Tema keeruline käitumisviis malelaual on aidanud kaasa idioomi «ratsukäik» ilmumisele.

Dorvingu sõnul näitas tekstide analüüs, et kangelaste võrdlemisel ratsuga on tahetud näidata tema võõristust ümbritseva ühiskonna suhtes. «Ei ole juhus, et sellised tegelaskujud on kõige sagedamini petturid, seiklejad või intelligendid, kuid samal ajal peavad neist paljud ennast tõeotsijateks,» selgitab autor.

Dorving lisab, et ratsuga on tihedalt seotud ka deemonlik motiiv, vene folklooris on nimelt ratsu enamasti deemonliku olemuse sümbol. «Irratsionaalne komponent tekib sellest, et malemäng on paljude kombinatsioonide tõttu peaaegu ettearvamatu. See muudab selle sarnaseks kaootiliste hasartmängudega, kus kaos on deemonlikkuse märk.» Ülejäänud malendite semantika ei erine Dorvingu kinnitusel aga palju sellest, mis on Euroopa kirjanduses.

Veel uuris väitekirja autor, missugust rolli mängivad malemäng ja selle motiivid kirjandusliku teksti ülesehitamisel. Enamikul juhtudel mängivad need tekstis ennustavat rolli ja kordavad mikromotiivide tasandil tegelaste saatust. Näiteks L. Leonovi loos «Puidust kuninganna» rikub peategelane Izvekov äkki malemängu reegleid, mis viitab tema hulluse algusele, kuid jutustaja ei räägi veel tema haigusest, selgitab Dorving.

Seni on malemängu uurinud teadlaste tähelepanu keskendunud malemängu fenomeni kujunemisele ning seda ajaloo vaatevinklist, kuid malemängu kujunemist kirjanduses on uuritud vähe.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi Darja Dorvingu töö pealkiri on «Феномен шахматной игры в русской литературе 1920–1930-х годов» («Malemängu fenomen 1920.–1930. aastate vene kirjanduses»). Avalik kaitsmine toimub kolmapäeval, 13. novembril, algusega kell 11 Tallinna Ülikooli saalis M-648.

Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli professor ja vanemteadur Irina Belobrovtseva ning Tallinna Ülikooli vanemteadur Alexander Danilevskiy.

Oponendid on Venemaa Teaduste Akadeemia A. M. Gorki nimelise Maailmakirjanduse Instituudi juhtivteadur Dmitry Nikolaev ning Tromsø Ülikooli professor Andrei Rogatchevski. Doktoritöö (vene keeles) on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.