Raamat, kus lugu mahub vaid paarisajale lehele, aga mõtteainet on tohutult

FOTO: Shutterstock

Laetitia Colombani «Palmik» jäi raamatublogija Mariann Vendelinile ilmuvate raamatute nimekirjast silma oma sisukirjeldusega. Teda hakkas huvitama, kuidas autor kolm väga erinevat naist omavahel kokku seob. Nõnda lugeski ta raamatut ja tutvustab seda ka teistele.

Laetitia Colombani «Palmik».

FOTO: Kirjastus Varrak

India/Itaalia/Kanada. Smita kuulub puutumatute kasti ning tema tööks on sõna otseses mõttes paljaste kätega teiste sita koristamine. Seda ametit pärandatakse emalt tütrele, kuid oma tütrele naine sellist saatust ei soovi. Giulia töötab uhkusega oma perekonna parukaäris, mis on viimane omataoline Palermos. Neiu avastab, et ettevõte on pankroti äärel. Sarah on toonud kõik ohvriks, et ronida karjääriredeli tippu. Ta on saamas maineka advokaadibüroo osanikuks, kui haigus naisel jalad alt lööb.

«Palmik» jutustab lihtsa loo ning nupukamad saavad ilmselt juba sisukirjelduse ja pealkirja abil aru, mis siis ometi Smitat, Giuliat ja Sarah'it seob. Mina selle üle juurdlema ei hakanudki, vaid lasin end lihtsalt lool kaasa kanda. Kõige rohkem meeldis mulle, kuidas autor kolme naist kõrvutas. Nad olid küll väga erinevates kultuuriruumides, aga igaüks oli jõudnud oma elus väga olulisse punkti. Naistel vajasid lahendamist erinevad probleemid, kusjuures kõigi põhiline takistus oli täpselt sama - keegi ütles neile, et see, mida nad teha tahavad, on vale või ebasobilik. See kõik pani mind oma igapäevaseid muresid kõrvalseisja pilguga vaatama ning tajusin selgelt, kui tühised need on. Olen õnnelik, et mul ei ole olnud ühtki samaväärset probleemi, kui Smital, Giulial ja Sarah'il.

Mind üllatas, et kuigi raamat oli õhuke, said tegelased armsaks. Elasin Smitale ja Giuliale kaasa juba pärast esimest peatükki. Sarah'ga läks veidi kauem aega, aga lõpuks läks tema lugu isegi kõige rohkem hinge. Olen varemgi lugenud, kuidas haiguse taga enam inimest ei nähta, aga viimasel ajal ei olnud ma sellele mõelnud. Raamatus oli teisigi teemasid, millest olin küll teadlik, aga igapäevaselt tähelepanu ei pööra. Ühesõnaga on «Palmik» üks neist raamatutest, kus lugu mahub küll paarisajale lehele, aga mõtteainet on tohutult.

Kirjutades, et «Palmik» on lihtne raamat, mõtlesin, et toimuvat on kerge jälgida ning ei ole üleloomulikke nähtusi ega pööraseid loopöördeid. Selle juusteteema pärast tahaks teda kangesti võrrelda Oksaneni romaaniga «Norma», mida paar aastat tagasi lugesin. Tegelikult on «Palmik» ja «Norma» sama erinevad, kui need kolm naist, aga neil on üks kokkupuutepunkt - juuksed.

Laetitia Colombani on 1976. aastal sündinud prantsuse stsenarist, režissöör ja näitleja. Naise debüütromaan «Palmik» ilmus 2017. aastal. 2019. aasta mais ilmus juba tema teine romaan.

«Palmik» on lihtne, kiire ja mõtlemapanev raamat, mis jätab positiivse emotsiooni. Mulle meeldis, kuidas see andis võimaluse võrrelda kolme naist, kes on jõudnud murdepunkti oma eluteel. Nad olid nii erinevad kui vähegi võimalik, aga samas nii-nii sarnased. Kas ma soovitaksin seda raamatut lugeda? Jah! Kellele ma seda siis soovitaksin? Ma ei tea. Kui sa tunned, et sul oleks vaja oma muresid kellegagi võrrelda, siis ehk on see teos sinu jaoks õige!

Tagasi üles