Imbi Paju raamatus «Tõrjutud mälestused»: hätta sattunud ligimeselt pöörati pilk ära, sest kaastunne teise ja iseenda vastu oli ohtlik

Imbi Paju Patarei vanglas.

FOTO: Erlend Štaub

Imbi Paju dokumentaaljutustus «Tõrjutud mälestused», mis ilmus esimest korda 12 aastat tagasi ja mis kaardistab kommunismiaja pimedaid pooli, on ilmunud tänaseks kaheksas keeles ja loonud koha psühhoajalooklassikas. Tegemist on raamatuga, mis võiks või ehk peakski kuuluma kooli kohustusliku kirjanduse hulka.

Paju toob lugejateni oma ema ja tädi loo, kelle NKVD 1948. aastal 18-aastastena arreteeris ja Siberi vangilaagrisse saatis süüdistatuna metsavendade aitamises. Perekonnaloosse süüvides maalib ta pildi terve ühiskonna traumast, nende ajalooliste hetkede mõjust, mil üksikinimene on seisnud silmitsi poliitilise kurjusega. Autor vaatleb, millised ajaloolised muutused nendele sündmustele eelnesid. Kogudes ja mõtestades mälestusi, mida ohvrid on terve elu püüdnud maha suruda, näitab kirjanik, kuidas teadvusest väljatõrjutud valukogemused ei mürgita üksnes otseste kannatajate elu, vaid ka nende järeltulijaid ja kogu ühiskonda.

«Imbi Paju «Tõrjutud mälestused» avab uksed pimedatesse tubadesse. Ujutagu päikesepaiste need üle. Ja järgigu teised sama eeskuju,» on öelnud kirjanik, kolumnist ja poliitiline analüütik Edward Lucas («Uus külm sõda»).

Postimees avaldab raamatust katkendi.

Alguses oli ema foto

Kui ma vaatan oma ema pilti, peegeldub sealt kurbus. Foto on tehtud 1955. aastal, umbes aasta pärast Stalini sunnitöölaagrit. Ema melanhoolne pilk toob oma tõelisuse ka tänapäeva. Tema ilmes elab minevik ja tundlik vaataja näeb ta näos valu, mida läbielamised on sinna jätnud. Mu ema ei ole tahtnud ise seda fotot vaadata. Tema meelest on ta näoilme liiga kohutav. «Sa ei tea, kui raske mul oli,» ütleb ema. Ema väljend «kohutav» on saanud minu jaoks tähenduse alles 21. sajandi alguses, kui ma hakkasin koguma materjali dokumentaalfilmi «Tõrjutud mälestused» jaoks.

Terve Nõukogude okupatsiooni ajal hoidsid need inimesed, kes olid Siberi sunnitöölaagrites ja tagakiusamistes ellu jäänud, valusaid mälestusi endas. Või jagati neid ainult oma pere ringis, jubedamaid asju maha vaikides. Vaikiti uute tagakiusamiste hirmus, sooviti varjata oma märgistatust. Raskete kogemuste edastamist takistas ka kuulajate ükskõiksus ja mõistmatus. Sotsiaalses mälus valitses, nagu igal pool Ida- ja Kesk-Euroopas, tegeliku mineviku süstemaatiline elimineerimine, sotsiaalselt kujundatud unustus.

Sellepärast on kunagiste sotsialistlike, kuid ka vabadust ja demokraatiat nautinud riikide inimeste suhtumine ja reaktsioon kannatustesse ikka aeg-ajalt kohmakas, vahel isegi vihameelne. Eriti siis, kui asi puudutab mingeid uskumusi, mida põhjendatakse sellega, et terrorist hoolimata oli kommunistlik ideoloogia hea inimesele, kes on Gulagi või holokausti läbi elanud. Sellele inimesele on need kogemused pühad ja selline hoiak teeb ta haavatavaks.

Inimliku ajalookultuuri juurde peaks kuuluma veendumus, et koonduslaagrid, sunnitöö ja surmalaagid ei saa teenida progressi, olgu ideoloogia kui hea tahes. Teisisõnu miljonite ohvritega hävitussüsteemi puhul ei saa eeldada, et see julmus pandi toime heale ideoloogiale toetudes.

Ma mäletan lapsepõlvest üht vineerist kohvrit, millega ma tihti mängisin. Tõstsin sinna oma nukuriideid ja mänguasju See oli sama kohver, mida hoidis käes minu ema, kui ta ühel 1954. aasta suvisel päeval astus maha rongist, mis oli toonud ta koju 1500 kilomeetri kauguselt Venemaalt. Ta oli siis 24-aastane ja olnud Arhangelski oblastis 6 aastat sunnitöölaagris. 1953. aastal oli Stalin surnud ja ema pääses amnestiaga koju. Ta oli alaealise tüdrukuna Nõukogude süsteemi vastu „vaenulikult käitunud“. Ema oli keset terrorit ellu jäänud, kuigi surm oli mõnikord väga lähedal. Ka tema ema Helene ja õde Heidi koos kahe väikese lapse Pille ja Helvega olid 1949. aastal Venemaale küüditatud. Nende kodu, mis võinuks pakkuda turvalisust ja lohutust, oli uus, Nõukogude kord hävitanud, ära lammutanud, selle palkidest oli naaberküla kolhoosisaun ehitatud. Mu emal oli passis rahvavaenlase tempel ja tal oli selle passiga raske tööd leida. Ta oli andnud laagrist vabaks saades allkirju, et sellest, mida ta laagris koges, ta vaikib. Kodumaale saabudes pidi end NKVD-s registreerima. Emal oli keelatud elada mereäärsetes linnades, mis olid Nõukogude Liidule strateegiliselt tähtsad.

Mina sündisin viis aastat pärast ema vangilaagrist vabanemist. Neljakümneaastaselt hakkasin ma tegema oma ema ja tema kaksikõe loost dokumentaalfilmi „Tõrjutud mälestused“. Tahtsin, et mu ema elust jääks midagi püsivat, midagi, mis looks uut järjepidevust. Usun, et iga valu, mis saab filmiks, raamatuks või mis tahes kunstiteoseks, muudab selle tähenduse allikat, loob uue sündmuse. Ekraan on nagu peegel, kust vaataja ei näe otse iseennast, vaid nähtu sünnitab tunde, millest omakorda sünnib kogemus, mille kaudu vaataja muutub osaliseks valu avamise protsessis, mis on sageli universaalse tähendusega.

Lapsepõlves ärkasin tihti selle peale, et mu ema nägi luupainajalikke unenägusid ja hüüdis unes appi. Tema unenägudes olid Stalini sunnitöölaagrid ja tema elu ohustavad Nõukogude sõdurid. Neis unenägudes ei pääsenud ta kunagi tagasi koju oma ema juurde. Mind viisid need unenäod lapsepõlves häireseisundisse. Selle loo stsenaarium hakkaski minus kujunema juba lapsepõlves. Sunnitöölaagrid ja surmalaagrid tulid minu alateadvusse ema unenägude kaudu. See lugu on terve Eesti ühiskonna väljarääkimata lugu, kurbuse ja meelevalla, vägivallapiltide allika piltmõistatus. Emadest voolab lapsesse erinevaid tundeid. Ma ei teadnud tollal, et mu ema kannatab selle all, mida kutsutakse mäletamiseks. – (Filmist «Tõrjutud mälestused»)

Ka dokumentaalfilm võib oma esituse poolest unenäoline olla. Une nägija on alati sündmuste keskel, see kogemus on talle tõeline ja vahetu. Film «Tõrjutud mälestused» on sümboolselt nende luupainajalike unenägude väljendus. Uned liiguvad piltidena, need on täis sündmusi ja tähendusi.

Prantsuse ajaloolane François Dosse väidab, et ajalooprotsesse võib vaadata läbi psühhoanalüütilise prisma. Tänapäeval inimesed isegi ootavad, et ajaloolane võtaks psühhoanalüütiku või psühholoogi rolli. Selliseks ajaloo mälu talletamiseks läheb aga vaja kaht poolt: peab olema see, kes räägib ja see, kes kuulab. Psühhoanalüütiline ravikuur aitab «mälestamistööle» kaasa. Valu ja leinaga kohtumiseks tuleb nimelt tungida läbi mälestuste ekraani. «Lein ei seisne mitte ainult kurbuses, vaid tõelises asjade läbirääkimises kalli inimese kaotuse üle. See tähendab aeglast ja valulist loobumist. Niisugune meenutamine «mälestamistöö» abil ja distantsi loomine «leinatöö» abil näitab, et mälu normaalse tegevuse tagamisel on keskne roll valusate asjade kõrvalejätmisel ja unustamisel.»

Nii individuaalse kui ka kollektiivse mälu ülesanne on siinjuures identiteedi terviku säilitamine, mis on seotud kindla aja ja tegevusega. Inglise moraalifilosoof Jonathan Glover kirjutab inimsust käsitlevas teoses «Humanity», et minevikku elus hoides võime takistada kohutavate sündmuste kordumist. Neil sündmustel, mille unustamist mõnikord inimestel nõutakse, võib olla kohutav sisu, eriti ellujäänud ohvritele. Poolasse minevatele SS-lastele peetud kõnes käskis Hitler sõduritel tappa armutult nii mehed, naised kui ka lapsed. Ta vihjas, et nende teod ajapikku unustatakse. «Kes armeenlaste massimõrva enam mäletab?» See on tardumapanevalt sarnane Stalini kommentaariga, kui ta kirjutas alla surmanuhtlusele: «Kes enam kümne-kahekümne aasta pärast kogu rämpsrahvast mäletab? Mitte keegi. Kes mäletab nende bojaaride nimesid, keda Ivan Julm päästis nende elupäevadest? Mitte keegi!»

Vaikimise nõue on seotud tihti poliitika ja poliitikutega. Soome Jyväskylä ülikooli teadlane Turo Uskali, kes uuris oma väitekirjas Soome kirjasaatjate tööd külma sõja aegses Nõukogude Liidus 1957-1975, toob seal välja kolm teemat, millest KGB keelas välismaa ajakirjanikel kirjutada: juutide väljarändamine Nõukogude Liidust, Talvesõda ja kõik, mis puudutas Baltimaid. Eesti ja teiste Baltimaade minevikust ei tohtinud ajakirjanikud rääkida ega kirjutada või kui seda tehti, siis läbi tugeva enesetsensuuri, sest ausus ja avameelsus oleks ohustanud diktatuuri režiimi, Nõukoguse süsteemi musta südametunnistust. Eestlased, lätlased ja leedukad said tunda tegelikku kommunismi, soomlased, rootslased, prantslased ja teised vabad rahvad said aga tunda ainult selle ideed. Kommunismil on alati olnud hea brand – «töölisklassi ülestõusmine».

Läänes ei ole olnud moodne kommunismiohvritest rääkida. Natsism oli «lihtne vaenlane», see elas ja suri koos Hitleriga. NSV Liit oli suur ja seal oli alati ruumi, kuhu inimesi saata. Inimest võis alati märkamatult kellegi teise vastu välja vahetada. Kui Stalin läks Krupskajaga vastuollu, lubas ta Leninile uue lese otsida… Kommunism Nõukogude Liidus oli nagu hiigelsuur sipelgapesa ja on raske tunda kaastunnet ohvrite vastu, keda ei ole justkui olemas. Kommunismil puudub oma Anne Frank.

Minu soomlannast sõber Carita Rosenberg-Wolff on kirjeldanud jahmatava võrdsusena oma kooliaja geograafiatundi 1960. aastatel, kui tema õpetaja, seletades Baltimaade, sealhulgas Eesti asukohta, väitis, et need riigid eksisteerisid enne sõda, kuid tänapäeval pole neist sobiv rääkida. Siis jätkas õpetaja teise teemaga ja Caritale jäi tunne, et nende riikidega on seotud kindlasti mingi saladus. Õpetaja oli käitunud samamoodi kui tema vanemadki, peites uudishimulike laste silme alt ära seksuaalkirjanduse. Laps sai aru, et siingi on peidus mingi saladus, mingi põnevust tekitav keeld. Suviti mererannas teiste lastega mängides olid nad asetanud käed toruks suu ette ja hüüdnud teisele poole Soome lahte: «Eesti! Eesti! Kus sa oled?»

Kuid Eesti vastas alles 1990. aastate alguses. Selle raamatu kirjutamise ajaks oli Eesti olnud 15 aastat iseseisev, eelnenud oli pool sajandit pealesunnitud vaikust. Ikka veel arutatakse aeg-ajalt, kas Baltimaad okupeeriti või liitusid need vabatahtlikult. Eesti lähimineviku ja kommunismi kuritegude uurijaid nimetatakse vahel russofoobideks. Mõnikord ilmuvad välja tunnistajad, kes ütlevad, et Nõukogude ajal oli üsna hea elada või et Nõukogude Liidus oli hea reisida. Neid Nõukogude süsteemi terror, veretööd ja tagakiusamised otseselt ei puudutanud. Nõukogude okupatsioonivõim rääkis kõikide inimeste võrdsusest, kui tegelikult olid mõned inimesed võrdsemad kui teised. Oli müügilette, mille alt sai osta „defitsiiti“: asju ja toiduaineid, mida ei olnud avalikult müügil. Olid erihaiglad, kus hoolitseti n-ö parimate inimeste eest, ja erikoole, kus eliidi lapsed said õppida võõrkeeli. Ametiühingud jagasid eriti lojaalsetele kodanikele autoostulube, kortereid ja turismituusikuid. Kui õnnestus midagi hankida, millest oli puudus, nagu WC-paber või suhkrukott, hakkas inimene tundma, et ta on kuidagi paremas positsioonis. Inimesel pole palju vaja, et tunda end väljavalitud kodanikuna.

Hätta sattunud ligimeselt pöörati pilk ära, sest kaastunne teise ja iseenda vastu oli kodanlik jäänurk ja okupatsiooni oludes ohtlik. Nii oli selle näilise heaolu hinnaks sadade tuhandete Eesti elude ja traditsioonide hävitamine ning majanduslik katastroof – kaotus, mis annab taasiseseisvunud riigis tunda.

Moraali muutumine koos okupatsiooniga tuli äkki ja ootamatult. Väljastpool Nõukogude Liitu seda keegi eriti ei märganud, kuna uue moraali kirjeldamiseks kasutati «roiskunud humanismi ja kodanluse» väljendeid «vabadus», «võrdsus», «vendlus» ja «õigus». Need, kes olid jäänud ellu, elasid Gulagi varjus, varjasid oma isiklikku kaotust. Olen viie aasta jooksul samm sammult sisenenud sellesse luupainajalikku aega. Mu töölaual on koopiad NKVD kokkukirjutatud dokumentidest, mis pärinevad 1948.-1949. aastast ja puudutavad mu ema. Ülekuulamistoimikud on 1962. aastal KGB hävitanud. Ma tahan teada, kes on need KGB mehed, kes on mu ema märgistanud sõnaga «bandiit». Ma tahan teada, kuidas see kõik juhtus, ja sellepärast pean ma pärast filmi kõik uuesti läbi kirjutama.

Avades ajaloo patoloogiaid sedavõrd, kui ma selles hetkes ja ruumis olen võimeline tegema, püüan taastada seda kadunud aega, mis mu ema ja tema ajal elanud inimesi ümbritses, kuid mis on vajunud vaikusesse ja jäänud ilma lohutusest. Kuigi sellestki ei pruugi teema avamiseks piisata, aga vahest polegi vaja kõike teada, sest kõige mäletamine võib lõppeda hullumisega.

Stalin uskus, et «Nõukogude õigus» on maailma kõige õigem ja lõplikem. Sellest õigusest sai Nõukogude süsteemi pärisosa. Tänapäeval on ajaloolased internetti kogunud tohutud andmebaasid sellest seletamatust ja jõhkrast stigmatiseerimisprotsessist, millega Nõukogude õigus end Eestis alates 1940. aasta 17. juunist maksma pani. Siis, kui algasid NKVD vägivallateod ja tavalistes inimestes nähti «ohtlikke elemente».

Tagasi üles