«Elada tuleks nii, et stress oleks teistel, kas pole? Parimad õpetajad leiate selleks Tenerifelt»

Olavi Antons oma kassiga San Migueli sadamas.

FOTO: Erakogu

«Olavi, Tenerifel ei saa kohalikes firmades vabanenud töökoha endale mitte see, kes selleks tööks kõige paremini sobib, vaid see, kellel on otsustaja hinnangul selle töö eest makstavat palka kõige rohkem vaja. Näiteks on tal viis last. Ja küll see töö ka kuidagi kamba peale tehtud saab.» Avaldame katkendi Olavi Antonsi raamatust «Minu Tenerife», kirjastuselt Petrone Print. 

Ulla teavitas mind, et vähemasti üks reklaamidega tegelev büroo on Tenerifel olemas. Kahjuks ei osanud see inimene, kes talle sellest rääkis, anda ühtegi kontakti, küll aga olevat selle büroo nimi päris kindlasti A1 ja teada olla ka see, et see asuvat Valdés Centeris. Kas ma tean, kus on Valdés Center?

Olavi Antons «Minu Tenerife».

FOTO: Petrone Print

Valdés Center oli juhtumisi mulle teada maja. See asus ja asub Los Cristianose bussijaama kõrval, kuigi jaama kui sellist seal ei ole – on kiosk, kust saab osta sõiduplaane ja -pileteid, ja ridamisi nummerdatud, bussipeatusi märgistavaid poste. Ja bussinduses olin ma juba käpp.

Asusin lahendama logistikaülesannet. Kõigepealt kiikasin Google’isse, aga Google ei olnud Tenerifel asuvast firmast nimega A1 mitte midagi kuulnud. Seega läksin ma lihtsalt kohale. Kui ma olin esimesele korrusele ringi peale teinud ning veendunud, et ükski ustest ei kandnud silti A1, tõusin ma teisele korrusele. Ka siin ei leidnud ma sellist ust ja otsustasin ühest advokaadibüroost küsida, kas nad teavad sellist firmat. Ei teadnud. Ka järgmine, raamatupidamisteenuseid pakkuv asutus polnud kunagi A1-st kuulnud ega osanud arvata, kas ja kus võiks nende majas olla reklaamibüroo. Kui ma alla tagasi läksin, suunas üks siseõue kohviku kelner mu ärapeidetud liftide juurde ja soovitas läbi lugeda fonoluku nuppude juures olevad sildid. Mida ma ka tegin. Ja leidsin sealt A1 üles. Peale nupu vajutamist hakkas valjuhääldi ragisema ja sealt kostis: «Si!»

«Do you speak English?»

«Alidl.»

Järgnev konarlik keskustelu andis aimu, et seda oli siiski vähem veel kui «lidl» – nagu ikka –, aga õnneks saime me nii kaugele, et proua tegi mulle fonoluku lahti. Peale paari korda äraeksimist käänulistes koridorides leidsin õige koha üles. Ühe pimeda toapugerikuga kontoris oli üksainus naisterahvas, kes oli minu visiidi üle ilmselgelt üllatunud. Aga vaenulik või tõrjuv mitte. Ma rääkisin, lihtsamaid sõnu valides, et otsin seoses uue projektiga reklaamibüroost partnerit ja proua Ulla organisatsioonist CIT SUR arvas, et neist võiks mulle abi olla. Mulle jäi mulje, et pimedas toas istuv naine ei teadnud ei Ullat ega CIT SURi, ja küsisin selle igaks juhuks üle. Ta ei teadnud tõesti. Siis küsisin ma, kas nad on ikka reklaamibüroo, sest kõik see, mida ma nägin, ei meenutanud ühtegi reklaamibürood, kus ma elu jooksul käinud olin. Tõsi küll, minu senised kogemused Kanaari saarte asutusi ei hõlmanud ja kuni tänase hommikuni elasin ma teadmisega, et siin selliseid ei olegi. Arvuti oli neil küll laua peal olemas, aga see oli mingi Kolumbuse-eelne juust koos 13tollise monitoriga... Jaa, proua noogutas väärikalt ja ütles, et nad tõesti tegelevad reklaamidega. Ta kraamis välja ühe karbi, kust tõmbas pihuga erinevaid flaiereid ja ajaleheväljalõikeid, mis olid nähtavasti nende tööde näidised. Ja need kõik – viimne kui üks – olid tehtud Word Arti kasutades.

Ma olen nüüd kimbatuses, kuidas seda seletada sellistele lugejatele, kellele on kogu arvutivärk üks abrakadabra. Proovime nii. Kõik teavad, mis on orel. Nagu ka seda, mis on vilepill. Muusikainstrumendid on nad mõlemad. Kui piltlikult öeldes on tänapäeva arvuteid ja programme kasutaval disainibürool kasutada kogu maailma orelid, siis selles toas tehti kõik ühe ja sama, päevinäinud vilepilli peal valmis. Piirdudes tavaliselt kolme-nelja noodiga, kuigi vilepillil on tosin nooti.

Aga ega ma siia ju kujundust tellima ei tulnud. Ma uurisin proualt, ega tal pole selles laua peal undavas arvutis juhtumisi Tenerife maakaardiga faili. Tundus, et ta sai aru, mida ma tahan, aga tal ei olnud. Siis uurisin ma, kes ta kliendid on – ehk on nende hulgas neid, kes igatsevad oma klientide hulka eestlasi? Nüüd ei saanud ta minust kohe üldse aru. Ma hakkasin algusest peale, tutvustasin eestlasi ja rääkisin kaardist ja silmavaate järgi sain aru, et üldises plaanis oli mu jutt talle arusaadav. Kuni selle kohani, kus ma rääkisin paberist kaardi oma kodulehe ja Google’i kaardiga integreerimisest. Siis läks käest – nagu kae oleks silme ette tõmmatud. Et neil kodulehte ei olnud, selle olin ma juba enne tuvastanud, aga fakt, et kodulehed maailmas eksisteerivad, oli tal ikkagi ilmselt teada.

Otsustasin proovida uuesti, alustada lihtsamast ja küsisin, kas ta Google’i kaarti kasutab. Kae ei tahtnud ära minna. Olgu. Kas selles arvutis internet on? Olevat küll. Proua lubas mul tema arvuti taha istuda, jäädes ise selja taha seisma ja vaatama, mida ma teen. Lükkasin pooleli oleva «Solitaire’i» ehk pasjansi kokku ja avasin brauseri. Liiga kiire see internet ei olnud, aga Google’i kaardi sain ma lahti. Ja näitasin talle Tenerifet, Los Cristianost ja Las Américast sinna kantud hotellidega ning seletasin, et põhimõtteliselt saab sinna istutada iga firma koos kontaktinfoga. Isegi tema oma. Ja näitasin, kuidas aadressi järgi firmasid otsida ja siis kaardil sisse-välja suumida. Proua oli vaimustuses. Riskides ilmselgelt liiga aeglase netiühenduse tõttu lehekülge kokku lasta, lülitasin ma sisse aerofoto-vaate, aga kaart ei hangunudki ära. Nüüd näitasin ma talle seda maja, kus me olime, madalamalt ja kõrgemalt, ja selle peale ei mallanud proua enam kõrvaltvaatajaks jääda, vaid nõudis hiirt oma kätte. Ma vabastasin ta koha ja jätkasin oma juttu sealt, kus enne pooleli olin jäänud, proua muudkui rullis hiirt ja uuris arvutiekraani, endamisi midagi pobisedes. Kui ma sain aru, et ta mind enam absoluutselt ei kuula, jäin ma lihtsalt vait. Proua nühkis raevukalt hiirega ja kui pani lõpuks tähele, et ma olin vait jäänud, vaatas mulle otsa ja osutas ekraanile. Ma tõusin püsti ja vaatasin samuti ekraanile. Sealt paistis Valdés Centeri maja otsas olev killustikuga parkla, suumituna nii suureks kui võimalik. Proua koputas maniküüritud sõrmega ekraani parkla nurga kohal. Ja sai nüüd lõpuks sõna suust. Et miks ta ei näe oma autot, mille ta ometi hommikul just sinna jättis?!

Tagasi üles