Paradiisi lõpus on Lõpmatus

Kirjanik Tõnu Õnnepalu. Foto: Mihkel Maripuu

Kümme aastat tagasi avastas kirjanik Õnnepalu Hiiumaal oma paradiisi, kuid liikus sealt peagi ära. Mujale. Niihästi ulmsi kui ka ilmsi!

Iga kohalolek ongi tema jaoks ühtlasi teelolek, ajutine peatuspaik teel iseendani. Ent olgu kirjanik sõnades või mõtteis kui tahes «mujal», oma kodu on tal alati endaga kaasas, vaimus ja südames. Kavandatud triloogia (autori mõttes pidi see tervikuna kohe valmis olema, sest kõik kolm köidet ilmusid napilt kolme kuu jooksul) algul pihtis autor, et kõigi käidud kohtade seas on tal kaks elu armastust: Vilsandi saar ja Pariisi linn («Pariis», lk 131). Viimasest ta tuli, esimesse kavatses esmakohtumisest möödunud 40 aasta järel taas jõuda. «Lõpmatuse» hakul on lõpp ja algus teadlikult sassi aetud, sest raamatu sõnul istub autor ühes Tallinna trammipeatuses ja ootab trammi, millega Pariisi sõita (lk 10). Tegelik elu ent avastas mehe samaaegselt Saaremaalt Papissaare sadamast, ootamas üle mere Vikatisse viivat laevukest. Laev tuligi, aga et see meresaar, kuhu ta viiakse, kannab õieti nime Lõpmatus, seda kirjanik veel ei teadnud. Küll aga aimas ta, et jõuab välja kord juba läbitud paradiisi teise otsa. Ja Lõpmatus suure tähega pole koht ega asi, vaid sündmus (lk 12), madu reaalelu paradiisis, kes ikka hammustab oma saba!

Raamatu avaleheküljelt saame teada, et Lõpmatuse rannalt paistavad selgelt kaljusaared, mida kohalikud vaigasteks kutsuvad. Sõna vaigas (gen vaika) tähendab Kihelkonna murrakus rahu ja vaikust, kuid sellega on ühtlasi ka Lõpmatuse koordinaadid antud. Silmapiiril olev kaljune pind saab kuuluda ainult oma linnuriigi poolest kuulsatele Vaika saartele ning need paistavad hästi ühele suuremale meresaarele, mille kohta Jaan Tätte kunagi ühes laulus küsis: «Kuidas elate mu kallid / paksud haisvad adruvallid…».

Tõnu Õnnepalu triloogia «Mujal kodus». Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Jah, muidugi on see Vilsandi saar! Ning Jaan ise ühes oma Margiti ja tema kanadega on ka kenasti siia raamatusse üles tähendatud, kuigi mitte keskses rollis. Peaosa täidab maalikunstnikust Luuletaja, keda enam meie hulgas ei ole, kuid kellele on pühendatud terve peatükk (lk 100–113) ning kelle järele jäänud maalid laseb autor pärast näitust kohaliku Villa Marina klaasverandal (mis kuidagi ei meelesta Esna mõisa juurde jäänut) suure meremaali pähe mandrile müüa (lk 36–40). Siinjuures võtan endale voli avalikustada, et Luuletaja nimi on Aleksander Suuman ja et ta oli üks neist kolmest eesti kirjanikust (teised olid Heino Väli ja Juhan Saar), kel 1970. aastate lõpul õnnestus rajada mitmekordse piiritsooni sisse «Vilsandi koloonia» ning sinna ajutiselt pakku minna. Seal pani Suuman kirja oma luuletuskogu «Meil siin Hüperboreas» (ilm 1980) ja tal õnnestus noor bioloogiatudeng Tõnu Õnnepalu endale külla kutsuda! Noist päevist kirjutab Tõnu ise lähemalt, kuid vaikib asjaolust, et «Hüperborea» on ta meeltesse nii sügava jälje jätnud, et festivaliks Draama 2014 koostas teatrilemb kirjanik Õnnepalu sellest omaette luulekava, mille ise samuti lavale tõi.

Mõneti teatraalne on ka ta esimene kevad Lõpmatuse peal, kust raamatusse on jõudnud rohkesti mälestusi ja tõsielukirjeldusi (näiteks onni ehitamisest), vähem ehedat belletristikat.

Seos minevikuga (kui veel eksisteeris Artur Toomi rajatud Vaika linnuriik) on märgatav ja raamatu 40 peatükki või iseseisvat lühilugu viitavad otseselt tõigale, et autori esmatutvusest Vilsandiga on möödas just niipalju aastaid ning ta ise läbinud keskea ehk elu teise initsiatsiooni, nagu väljendus Carl Gustav Jung. Kuid «Jung on põlu alla pandud ja moes on teised» (lk 143) ning kirjanikul tuleb ajaga kohaneda, Lõpmatuse Asunikul jätta Linnukuningad rahule ning seada end sisse turistimaia Vabariigi rahvuspargis!

Keegi ei taha ju virisev vanamees olla... Ja hahk ei taha tuulte vallast kormorani küünte vahele jääda ning ussikeel tahab ikka oma õitemerd näidata! Kuidas üks park end kivistele kaljusaartele ära mahutab, on iseasi. Ehk tuleb meie rahvuste vahel jagatud nutiajal appi autori kasutatud saksakeelne väljend durch und durch (läbi ja lõhki), kuigi linnud Lõpmatusel laulvat juba kooris Bachi «Johannese passiooni»?

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».