Põhja-Korea ebainimlik eksperiment kestab

Põhja-Korea liider Kim Jong Un. Foto: KCNA VIA KNS/AFP/Scanpix

Põhja-Korea ebainimlik eksperiment kestab juba üle 70 aasta. Selle loonud Kimi perekonna võim ei näita nõrgenemise märke. Kui riigi rajaja Kim Il Sung 1994. aasta juulis suri, tundusid muutused Nõukogude Liidu ja Hiina toetuse kaotanud Põhja-Koreas vältimatud. Uueks juhiks tõusnud Kim Jong Ilil oli olnud kaks kümnendit oma võimubaasi kindlustamiseks, kuid seegi dünastiline ja pikalt asjaosalistele teada olnud liidrivahetus nõudis aastaid kestnud vangerdusi, sageli fataalseid.

VAATAMATA SUHTUMISELE ON SEE PÄRIS RIIK

Põhja-Korea režiim elas üle enam kui miljon inimelu nõudnud näljahäda ning tuli kadudeta välja lahesõdade ja araabia kevade mõjudest. 2011. aasta detsembris elupõletamise kätte surnud Kim Jong Il oli järeltulija valinud välja aastaid varem ja see polnud vanim poeg, nagu tavaks. Vaatamata sellele seisis noorukese Kim Jong Uni ees võimatuna näiv missioon – kehtestada end läbinisti korrumpeerunud eliidi hulgas konstantselt kiratsevas kuningriigis.

Kim Jong Uni võimuperioodil on Põhja-Korea olmelistes arengutes toimunud rohkem kui eelmise Kimi ajal kokku. Kuigi Põhja-Koreasse suhtutakse sageli irooniliselt, on see päris riik. Erinevalt isast, on tajuda Kim Jong Uni soovi Põhja-Koread mitte üksnes koos hoida, vaid ka arendada. Näljahädajärgselt vohama hakanud turge ja rohujuuretasandi turumajandust on proovitud küll likvideerida, kuid juba Kim Jong Il mõistis arengu pöördumatust – inimesed katsid turgudel kaubeldavaga esmavajadused riigi abita.

Kim Jong Uni «tarkuseks» peetaksegi turgude ohjamist määral, mis ei loo ohtu tema raudsele haardele, tagades samas motiveeritud ja kontrollitud eraettevõtluse toimimise. Keerukate, kuid selgelt Töölispartei ohjatud majandusmudelite tekke tõttu ei ähvarda oluliste sanktsioonidega maadlevat riiki enam õõvastavas mahus nälg, kuid hinnanguliselt maadleb kuni veerand elanikkonnast endiselt ebapiisava päevase kalorikogusega.

GLOBAALNE INTERNET LOOMULIKULT PUUDUB

Kim Jong Un peab arvestama teadmisega, et rahvas ei ole tema taga nii monoliitselt, nagu seda üritab meile teadvustada partei päevaleht Rodong Sinmun. Enamik noorele liidrile pandud ootustest on osutunud pettumuseks. Seespool koguneva vimma vormumist revolutsiooniks oodata (veel) pole, režiimile ohtlikum surve pressib riiki hoopis välispiiridelt. Tänu tehnoloogia arengule ja aina miniatuursematele andmekandjatele tarbitakse kogu riigis regulaarselt igasugust Hiina ja Lõuna-Korea meelelahutust, aga süüvitakse ka tõsisematesse analüüsidesse.

Põhja-Korea liider Kim Jong-un külastas detsembris avatavat Yangdoki kuumaveeallikate kuurortit. Foto: STR/AFP/Scanpix

Infotehnoloogia arengut prioriteediks pidav Kim Jong Un koolitab tuhandete kaupa programmeerijaid, kuid teab lugu oma oksa saagimisestki. Vaid riigipiirides töötav mobiilsidevõrk võimaldab siseturvalisuse eest vastutavatel riigiametitel olla kursis kõikide kodanike poolt õhku paisatud ebasobivate silpidega, kuid võib kriitilise massi saavutamisel tekitada sotsiaalmeedia laialdase leviku.

Tänapäevaste väljakutsetega maadlemist on tunnetada: oluliselt on karmistunud välismeedia tarbimiselt tabatute karistused, piiridel on tugevdatud elektroonilise valve võimekust, raadio- ja telelevi segatakse üha võimsamate seadmetega ning iga uus turule toodud mobiilne nutiseade sisaldab vähem liideseid, kuid rohkem kohustuslikke aplikatsioone. Need fikseerivad ning edastavad seadmes tehtud iga päringu ja näpuliigutuse. Põhja-Korea on ainus riik maailmas, kus ei ole kasutatav globaalne internet.

TAEVALIKULT TÄIUSLIK TÜRANNIA

Põhja-Korea mõistmine on ainulaadne ja kurvalt huvitav mõttemäng. Süvenedes teise maailmasõja ja Korea sõja järelmitest kerkinud ajutise sotsialistliku eduloo ajalukku, on nüüdisaegsesse maailmakorraldusse halvasti passiva jäänuki olukord osaliselt arusaadav. Oluline on teadvustada Hiina rolli, aga tunda ka teiste naabrite huvisid – paradoksaalsel kombel on neil kõigil endiselt Põhja-Koread tarvis. Erakliku kuningriigi käekäigus on üksikute inimeste «panus» olnud niivõrd oluline, et nende rolli tuleviku kujunemisel on raske alahinnata.

Mida rohkem tajume ja oskame mõista Põhja-Koread juhtivate seltsimeeste motivatsiooni, seda täpsemad võiksid olla sammud nende türannia ohjeldamiseks. Põhja-Korea olemasoluga tuleb leppida, kuid tema meetoditega mitte. Ei tohi unustada asjaolu, et vaatamata Kim Jong Uni kõikvõimsusele on Põhja-Korea valitsemine päris arvestatava mõjujõuga vähemuse kollegiaalne heaoluprojekt. Võimalik liidri kadumine ei lahendaks Ida-Aasia ühte keerukamat probleemi lõplikult.

Anna Fifield «Suur Järeltulija». Foto: Helios

Värskelt ilmunud raamat «Suur järeltulija. Hiilgava seltsimehe Kim Jong Uni taevalikult täiuslik saatus», mille on kirjutanud Korea poolsaare problemaatikaga süvitsi kursis olev Anna Fifield, seob hästi kokku vähesed teadaolevad infokillud Kim Jong Uni lapsepõlvest ja isiklikust elust. Autor on teinud meeletu töö, reisides peategelasega seotud paikadesse ja intervjueerides kümneid asjaosalisi. Raamatus saavad oma kogemust jagada nii need, kes on ebainimliku eksperimendi eest põgenenud, kui ka need, kes sellega tänapäevani kokku puutuvad. Kõnelevad põgenikud, poliitikud, varasemate bestsellerite autorid, Kim Jong Uniga isiklikult kokku puutunud koolikaaslased, kokk Kenji Fujimoto.

Põhja-Korea ajaloost püsivalt huvitujad saavad Kim Jong Uni esimesest seitsmest valitsusaastast väga hea kronoloogilise ülevaate. Olulised sündmused ei ole niisama reastatud, vaid nauditavalt loetava stiiliga lahti seletatud.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».