:format(webp)/nginx/o/2019/11/20/12752317t1h7834.jpg)
Michael Ondaatje (s 1943) ei ole meie lugejale võõras: tema romaanidest on seni eestindatud kolm.
Romaan täis seiklust, intriigi ja igatsust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmakuulsuse tõi Ondaatjele 1992. aastal Bookeri auhinnaga pärjatud «Inglise patsient» (ja eriti selle neli aastat hiljem Oscareid võitnud filmiversioon), kuid ajaloolise ja isikliku mälu hapraid niidistikke, samuti kultuurilise identiteedi hägustumist/voolavust lakkamatult uuenevas maailmas uurib elegantses rafineeritud laadis kogu tema looming.
Ondaatjet võib nimetada stiilimeistriks, kelle luulet iseloomustab tugev narratiivsus ja proosat lüürilisus. Tema romaanidele on omased ootamatult vahetuvad vaatepunktid, kujundikeskne kompositsioon, intertekstuaalsus, müütiliste seoste kasutamine.
/nginx/o/2019/11/20/12752311t1h452b.jpg)
Mälu varjundite vaatlusi jätkab ka Ondaatje uusim romaan «Sõjakuma», mis ilmus inglise keeles 2018. aastal. See asetab Teise maailmasõja järgse Inglismaa pulbitsevale taustale murdeea muretu vabadusejanu. Teost on kutsutud mõtiskluseks juba lõppenud sõdade pikaajalisest mõjust pere- ja ühiskondadele, samuti uurimuseks mälestuste konstrueerimisest tagasivaates ebamääraste vihjete lakkamatu lugemise ja ülelugemise teel.
Ühtlasi toimib see osava kirjandusliku mänguna, kus traditsiooniliste inglise kujunemisromaanide selge suunaga ülesehitust asendab põimuvate pildikeste kassikangas ja minajutustuse läbivaks teemaks saab eneseleidmise asemel enese käestlipsamine.
Eleegilise, ent ka teravmeelse põnevus- ja ajastuloo vormis rullub lahti ühe põlvkonna, lisaks inglaslikkuse kui niisuguse minapilt, üksikisiku teadvuse suhe ühiskondlikesse omamüütidesse, mis on vajunud minevikku ainult näiliselt.