:format(webp)/nginx/o/2019/11/20/12752853t1hca06.jpg)
Loe katkendit Kertu Jukkumi raamatust «Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas». 2018. aasta sügisel otsustas Kertu Jukkum oma elus ohjad enda kätte haarata minna unistuste reisile Ladina-Ameerikat avastama.
«Teen otsuse, et enne ma Antarktikast ei lahku, kui olen pingviini paitada saanud»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eikellegimaa Antarktika on olnud üks mu unistuste sihtkohti siin planeedil. Esiteks on mind alati paelunud Antarktika puutumatu loodus, aga ka sealne põnev loomariik. Näiteks on selle kontinendi ümber loendatud kokku 75 miljonit pingviini ja ligi 500 tuhat erinevat liiki hiiglaslikke vaalasid. Aasta eest, mil Tiit Pruuli teatas oma sotsiaalmeedia postituses, et kavatseb nüüd Antarktikasse põrutada, kirjutasin sinna alla saatusliku kommentaari:
«Ühel päeval, Tiit, tulen ma Sinuga kaasa!»
Sõnadel on jõud, ma usun. Või nimetagem seda visualiseerimiseks. Aasta hiljem, kui David kutsus mind ümbermaailmareisi asemel Ladina-Ameerikat avastama, lausus ta selle maagilise paiga nime: Antarktika. Mina nõustun mistahes reisiga, kui selles on Antarktika.
Siis selgus, et Tiit Pruuli selleaastane grupp on juba täis ja meil tuleb ekspeditsioonilaeva pääse osta ameeriklaste ettevõttelt. Seejärel võttis ühendust aga Tiit teatega, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, ning varsti liideti meid eestlaste reisiseltskonna juurde.
/nginx/o/2019/11/04/12714396t1h173d.jpg)
Grupis on kokku 13 inimest ja selle juhiks viiskümmend aastat tagasi Antarktikas nõukogude uurimisjaamas töötanud geoloog Andres Tarand. Nüüd ei läinud kaua, kui Davidi sõber Ipp sattus veiniklaasi taga meie plaanist kuuldes vaimustusse ja lubas oma uue pruudi Mašaga kaasa tulla. Veel veidi veini ja panime samal ööl Pruuli assistendile kirja teele. Hommikuks oli ekspeditsioonilaeval leiduv viimane vaba kajut broneeritud ja plaan kindel temalgi.
*
Täna on 17. veebruar ja algab Antarktika ekspeditsioon. Ekspeditsioonilaevale Plancius jõuame täpselt viimasel minutil, mil meeskonnajuht ja teisedki teenindajad on tervituseks uksel. Tegemist on Hollandi firmale kuuluva endise sõjalaevaga, mis on ümber ehitatud polaartingimustes sobilikuks kruiisilaevaks ja mahutab 126 inimest. Antarktikat külastades on väikeste laevade suureks eeliseks see, et need pääsevad enamatesse paikadesse randuma. Pealegi kehtib Antarktikas saja inimese reegel, mis tähendab, et korraga ei tohi rohkem inimesi maale minna. Suure kruiisilaeva puhul võib juhtuda, et maale üleüldse ei saagi.
Oleme hea valiku teinud, õigemini tegi selle Tiit Pruuli ja tema meeskond. Laev on kena ja arvestatavate mugavustega. Meie jaoks on viimasel ehk kuuendal korrusel asuv kolme aknaga kajut. Pärast seiklusrikkaid ja mis seal salata, väsitavaid kuid, on alanud viimaks päris puhkus. Saame oma üüratud kotid avada teadmisega, et hommiku saabudes ei tulegi neid jälle kiiruga kokku pakkida. Samuti ei pea enam pead vaevama, kuhu edasi liikuda. Kõik on meie eest planeeritud ja korraldatud. Ja sooja veega dušš on kogu aeg kasutada, isegi juuksepalsam on olemas.
Esimeseks mängime läbi evakuatsiooni, päästevestid seljas, ja siis teised toredad mängud. Õpetatakse ka elementaarseid asju nagu näiteks, et hoia laeval liikudes piirdest kinni, muidu võid kukkuda ja haiget saada. Abi merel ei ole. Kui keegi juhtub näiteks jalaluu murdma, peab laev tagasi pöörduma. Lihtsamate hädade korral nagu merehaigus on laevas šarmantne Inglise tohtrihärra.
«Kui tihti inimesed üle parda kukuvad?» küsin evakuatsioonimängu ajal. Kümneaastase staažiga meeskonnaliige räägib kolmest juhtumist, mille tunnistajaks tema on sattunud. Kõik nad said surma. Siinsest külmast veest ja suurte lainete keskelt ulpijaid juba kätte ei saa. Sestap on tormisemal ajal tekk kinni, et ohtu välistada. Kinnitan talle, et mul ei ole plaani üle parda hüpata.
*
Alustuseks viiakse meid kummipaadiga Orne saarele, mis on koduks sadadele pingviinidele ja paljudele merikarudele. Suurem enamik siinsetest pingviinidest on eeselpingviinid, keda leidub Antarktikas palju ja teadaolevalt kasvab nende populatsioon jõudsalt. Hetkel on loendatud kokku hinnanguliselt 600 000 isendit. Nad toituvad krillist ja kaladest nagu enamik pingviine. Eeselpingviinid on tuntud ka kui maailma kõige kiiremini ujuvad pingviinid – ujumiskiirus küündib 36 kilomeetrini tunnis.
Antarktikas on kokku lepitud, et pingviini ja inimese distants peab olema vähemalt viis meetrit. Härra Tarand peab taolist reeglit jaburaks, sest esiteks on pingviinid väga sotsiaalsed loomad ja teiseks pakub inimese lähedus pingviinile turvalisust. Loomade peamised vaenlased – kullilised ännid – ei julge sel juhul läheneda ja mitmedki pingviinipojad jäävad neil hetkedel ellu. Mina usun Tarandit ja teen otsuse, et enne ma Antarktikast ei lahku, kui olen pingviini paitada ja ehk ka kiirelt emmata saanud.
***