Anu Aun: nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati tahtnud lastele kirjutada

Anu Aun.

FOTO: Tairo Lutter

Aasta tagasi jõudis kinolinale lastefilm «Eia jõulud Tondikakul», mis vallutas kohe nii suurte kui väikeste vaatajate südamed ja sai 2018. aastal esilinastunud kodu- ja välismaiste linateoste arvestuses kõige vaadatumaks filmiks. Nüüd on filmi autor Anu Aun pannud armastatud loo kaante vahele. Raamatuna see lugu tal algselt plaanitud oligi.

Anu Aun «Eia seiklus Tondikakul», illustreerinud Sirly Oder.

FOTO: Postimees Kirjastus

Kuidas tekkis mõte Eia seiklustest raamat kirjutada?

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati tahtnud lastele kirjutada. Kirjutasin juba lapsena sahtlisse. Aga ma arvan, et päriselt selleks valmis ma sain siis, kui minu esimene laps läks kooli. Selleks ajaks olin lugenud talle unejutuks ette nii palju lasteraamatuid ja käinud temaga kinos nii paljusid lastefilme vaatamas, et mul oli päris hea ettekujutus tekkinud, mida lastele pakutakse ja millest minu arvates puudus on.

Mulle tundus, et kõigi nende fantaasia- ja detektiivilugude kõrval võiks olla lastele rohkem realistlikke lugusid, mille tegelaste ja probleemidega neil oleks lihtsam samastuda. Eia raamatuga ma tahtsingi lastele öelda, et selleks, et maailma muuta, ei pea ootama kuni sa täiskasvanuks saad, ei pea võitlema lohega ega lahendama kuritegusid. Iga väiksemgi heategu jätab siia maailma oma olulise jälje.

Miks film raamatust ette jõudis?

Juhtus nii, et kui kuulutati välja Eesti Vabariik 100 filmikonkurss, siis mul ei olnud ühtegi filmiideed. Aga oli Eia raamatu idee. Ja see idee tundus täiesti ideaalselt sobivat ilusaks ja seiklusrikkaks lastefilmiks, mida vabariigi juubeliaastal jõulude eel kogu perega kinno vaatama minna. Ilmselt leidis sedasama ka komisjon.

Suurte silmadega ja veel suurema südamega Eia (Paula Rits) filmis.

FOTO: Kristjan Mõru

Mis on raamatu lisaväärtus filmi ees?

Ma usun, et lastel on huvitav raamatust lugeda, mida üks või teine tegelane mõtleb või tunneb ja saada veidi rohkem teada ka tegelaste mineviku kohta. Kuna lastefilmi ideaalne pikkus on poolteist tundi, siis jäid puhtalt ajalise piirangu tõttu filmist välja mitmed mulle armsad stseenid. Nüüd olen need siis raamatusse paigutanud ja mõned täitsa uued vahvad juhtumised ka juurde kirjutanud. Aga raamatu põhiline lisaväärtus on minu arvates Sirly Oderi imeilusad illustratsioonid.

Miks sai otsustatud just nende illustratsioonide kasuks?

Kuus aastat tagasi, kui mul selle raamatu idee sündis, otsustasin kohe ka illustraatorit otsima hakata. Ma postitasin tookord Facebooki, et otsin oma lasteraamatule illustraatorit ja palusin kõigil, kes on sellest tööst huvitatud, mulle oma joonistuste pildid saata. Tagantjärgi mõeldes oli see minust päris hulljulge samm, arvestades, et ma polnud selleks hetkeks veel midagi kirjutanud ja Eia filmistki ei teadnud keegi veel midagi. Aga mulle on alati meeldinud suurelt unistada. Ja mulle laekus tookord päris palju pilte, mitmed neist juba kogenud illustraatoritelt. Sirly polnud sel hetkel veel ühtegi raamatut illustreerinud, aga tema pildid kohe kõnetasid mind. Oli selline äratundmine esimesest silmapilgust. Ma arvan, et mind köitis lisaks tema stiilile ka tema kirg joonistamise vastu, see õhin, millega ta oma tööst rääkis ja tema perfektsionism, detailitäpsus ja nõudlikkus tulemuse suhtes. Me oleme selles mõttes sarnased. See on algusest peale väga tore koostöö olnud ja ma olen Eia raamatu illustratsioonidega väga-väga rahul.

Pilt raamatust «Eia seiklus Tondikakul», illustreerinud Sirly Oder.

FOTO: Postimees Kirjastus

Kellele on raamat «Eia seiklus Tondikakul» suunatud?

Ma arvan, et selle raamatu põhiline sihtgrupp on 6–11-aastased lapsed. Kuna Eia parim sõber ja seikluskaaslane on Ats, siis ma usun, et poistele on see sama huvitav lugemine kui tüdrukutele. Vähemasti film küll meeldis ühtmoodi nii poistele kui ka tüdrukutele. Ma usun, et unejutuna võib seda lugeda ka juba lasteaialastele ja et vanematel ja vanavanematel on endalgi huvitav seda ette lugeda.

Kas enne raamatu lugemist peaks olema film vaadatud?

Neil, kes pole veel filmi näinud, ma soovitaksin pigem esmajärjekorras just raamatut lugeda. Ma arvan, et selles järjekorras on huvitavam. Aga film ja raamat toimivad ka täiesti üksteisest sõltumatuna.

Kuidas kulges raamatu kirjutamine?

Pilt raamatust «Eia seiklus Tondikakul», illustreerinud Sirly Oder.

FOTO: Postimees Kirjastus

Selleks, et seda raamatut kirjutada, tuli mul linnast ära sõita ja ennast igasugusest välismaailmast peaaegu täielikult välja lülitada. Veetsin kaks kuud sellest suvest Lõuna-Eestis oma maakodus üksi keset metsa, ainsaks kaaslaseks kass ja koer. Öösiti lugesin oma lemmiklasteraamatuid ja päeval kirjutasin. Riputasin seinad Sirly joonistusi täis, sõin ära mitu kilo moonisaiu ja hoolitsesin selle eest, et tuba lõhnaks apelsini, nelgi ja kaneeli järgi. Kõik see aitas keset suve jõulumeeleolu luua ja sisse elada.

Kuna see on minu esimene raamat, siis üllatusi oli väga palju. Ma ei kujutanud üldse varem ette, kuidas näeb välja koostöö raamatu toimetaja, illustraatori, kujundaja ja kirjastajaga. See kõik on olnud väga huvitav ja õpetlik ja ma usun, et mul väga vedas selle tiimiga. Kõik olid nii hingega asja juures ja tulemus sai suurepärane.

Mis raamatuid sulle endale jõuluajal lugeda meeldib?

Kokaraamatuid! Ja lasteraamatuid. Ja inspireerivate inimeste elulugusid. Ma arvan, et jõulude ajal on kõige olulisem, et see, mida sa loed, tekitaks sellise sooja, mõnusa, hubase ja hea tunde ning inspireeriks ja motiveeriks olema uuel aastal veel parem versioon iseendast.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».

Tagasi üles