Naine, kes on valmis raevunult vastu hammustama

FOTO: Shutterstock

Katja Kettu on üks neid Soome noorema põlvkonna võimsaid naishääli, kelle teoseid on saatnud edu mujalgi maailmas. Põhjamaine eksootika pakub huvi ning ehedat põhjamaisust jagub Kettu teostes nii palju, et lugeja võib kuulda virmaliste vihinat ja tunda aurava põdravere maiku. Rääkimata tema teoste lummavast keelest, sest paljuski just oma poeetilise ja isikupärase keelega on Kettu loonud tegelikkuse, mida võib nimetada müütiliselt realistlikuks. Mul on hea meel, et eesti keeles ilmub Katja Kettult juba neljas raamat.

Kettu romaanides on alati olnud esiplaanil suured teemad ja dramaatilised sündmused ning vähemaga ei lepi ta ka seekord: ebaõiglus, rassism ning julgus kurjuse vastu välja astuda, aga samavõrd ka armastus, mis on kõige ilusam ja kõige hirmutavam asi maailmas. «Rose on kadunud» on jõuline ja värvikas lugu naisest, kes on valmis muutuma hundiks, et päästa oma tütar ning tütrest, kes otsib iseennast ja tõde oma kadunud ema kohta.

KAHES AJAS

Katja Kettu.

FOTO: Ofer Amir

Lempi ehk Väike Käpp on sündinud Minnesotas indiaanlaste reservaadis soomlase ja odžibvei indiaanlanna tütrena. Tema ema Rose liitub indiaanlaste õiguste eest võitlejatega ning nõuab, et võimud hakkaksid uurima tüdrukute kadumist reservaadist, aga kaob varsti hoopis ise. Isa Ettu aeg jääb aga seisma ning ta märkab igal hommikul uue ehmatusega: Rose on kadunud. Tüdruk, kes seni on kasvanud vanemate armastuse võluringis, hinganud ühes rütmis puude ja veega, viiakse kivilinna karmikäelise vanaema hoole alla ning temast kasvab muserdatud hingega juurteta inimene – valgete jaoks liiga punane, punaste jaoks liiga valge.

Pärast neljakümmet viit aastat naaseb Lempi lapsepõlvekoju. Tema isale hakkavad kildhaaval meenuma Rose kadumisega seotud sündmused ja Lempi ei saa enam teisiti, kui peab püüdma ammust umbsõlme lahti harutada. Reservaadis kohtab ta ka oma noorusarmastust Jim Hallkasukat. Tänu Jimile saab Lempi esimest korda lugeda kirju, mis Rose kirjutas enne oma kadumist. Ema kirjad tütrele vahelduvad tütre kirjadega taasleitud armsamale ja nii kulgevad vaheldumisi kaks lugu kahes ajas: 2018. aasta suvel ja nelikümmend viis aastat tagasi. Ühtlasi saab Lempi pärast pikki aastaid jälle kogeda, mis tunne on olla omaks võetud ja temas tärkab lootus, et ehk ei olegi veel hilja.

(F)INDIAANLASTE MAA

Põlisrahvaste kultuuri ja elulaadi hävitamist on Kettu käsitlenud varemgi, aga seekord viib ta lugeja tuttavast soome-ugri maailmast indiaanlaste ja findiaanlaste maale, kahe vähemuskultuuri kokkupuutekohta, hoopis teistsugusesse Ameerikasse kui see, mida näitab Hollywood. Soomest emigreerus 20. sajandi alguses, aga ka pärast Teist maailmasõda Ameerikasse tuhandeid soomlasi. Tööd saadi peamiselt kaevandustest ja metsalankidelt ning maad nii kehvast kandist, et viletsam oli see ainult indiaanlaste reservaatides.

ÖÖS LENDAV NAINE

Kettu kirjutab nende kahe vähemuse vahele sugenenud omamoodi mõistmisest, unustamata sealjuures, et ka soomlane oli siiski sissetungija võõral maal ja seega ebaõigluse suurendaja, kui ta ka soovis vastupidist. Nii ei ole «Rose on kadunud» mitte ainult Lempi ja Rose, vaid ka nende esivanemate lugu, kelle «saatuse sisse oli põimitud kõik, mis juhtus enne neid väljarändajate ja põlisrahvaga.»

Katja Kettu «Rose on kadunud».

FOTO: Koolibri

Veel üks Kettu loomingut ühendav joon on ajaloo kujutamine naiste ja laste silmade läbi. Kettu kirjutab allasurutud naise üha kasvavast raevust, mis ühest hetkest alates nõuab vältimatult väljundit. Rosel on põhjust kätte maksta nii enda kui ka oma rahva eest. Siinkohal on Kettu sujuvalt põiminud loosse indiaaniliikumise tõusu 1970ndatel ja Wounded Knee tragöödia, samuti reservaatidesse surutud, alandatud põlisrahva argipäeva: pealesunnitud vaesuse, alkoholismi ning kodutute loomadena kinni püütud ja vägisi internaatkoolidesse saadetud lapsed. Just ühes sellises koolis saab Hundiroosist Rose Feathers ja just seal kohtab ta esimest korda Weendigot.

Odžibvei müüdid jutustavad Weendigost, kurjast vaimust, kes võib võtta inimese kuju ning kes ei saa kunagi küllalt tüdrukute verest ja lihast. Ainuke, kes talle võib vastu astuda, on Öös Lendav Naine, kellele Kitche-Manitou annab võime muutuda üheks loomaks, ühed ütlevad, et see oli karu, teised, et valge öökull. Ka Rose peab muutuma, sest «kui naisel enam muud üle ei jää, muutub ta hundiks.» Jääb lugeja otsustada, kas ta usub või ei, ent igal juhul on see auavaldus naistele, kes, väsinud vägivallast ja seksuaalsest ärakasutamisest, on otsustanud kasvatada endale kihvad ja hammustada vastu.

Ja ometigi on «Rose on kadunud» haaravalt ilus armastuslugu. Ettu ja Rose ning Lempi ja Jim Hallkasuka õnnehetkede valgus tasakaalustab romaani ränka temaatikat ja heidab helgust muidu nii tumedatele sündmustele. Seda teeb ka autori väljendusrikas, elav, Lapi juurtest rikkust ammutav keel, mis on selleski raamatus endiselt lopsakas, ent ühtlasi poeetilisem ja kaunim kui eales varem. «Rose on kadunud» on ka kriminaalromaan, eneseotsingute teekond ja lugu ühest hävimisohus kultuurist, hingemattev ja imeliselt inimlik.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».

Tagasi üles