Ilmunud on erootiline ja avameelne päevikuformaadis romaan «Henry ja June»

Anais Nin. Foto: Carl Van Vechten

Postimehe romaanisarjas ilmunud tõsielusündmustel põhinev päevikuformaadis romaan «Henry ja June» on erootiline ja avameelne üleskirjutus Anaïs Nini seksuaalsest eneseavastusest. 

Teos käsitleb üht aastat (1931 – 1932) Anaïs Nini elust, mil ta armub kirjanik Henry Milleri loomingusse ja tema naise June’i rabavasse ilusse. Kui June lahkub Pariisist ja suundub New Yorki, saab alguse Henry ja Anaïs’i tormiline armuafäär, mis viib küll seksuaalse ja moraalse vabanemiseni, kuid selle avalikuks tulek võib ohtu seada mõlema osalise abielud. Võideldes enda südametunnistuse ja moraalinormidega, domineerib Anaïs Nini peas vaid üks mõte – mis saab siis, kui June naaseb? See on lugu ühe naise seksuaalsest ärkamisest ja intiimsetest naudingutest, tabudest vabanemisest ja mitme osapoolega armusuhete vahel lõksus olemise valust.

Anaïs Nin «Henry ja June». Foto: Postimehe kirjastus

Anaïs Nin teadis juba lapsena, et soovib saada kirjanikuks. 7aastaselt kirjutas ta arvukalt lugusid ja näidendeid oma noorematele vendadele. 1914. aastal, 11aastasena alustas Anaïs päevikuvormis kirjade kirjutamist oma isale, kes oli perekonna hüljanud. Kuni 1920. aastani kirjutas naine prantsuse keeles, pärast seda inglise keeles. 45 aasta jooksul iga päev kirja pandud käsikirjalised päevikumärkmed täidavad üle 35 000 lehekülje.

Kui päevikukirjutaja Anaïs Nin alustas kirjutamist 1914. aastal, siis tema tõeliselt suurepärane anne avaldus 1931. aastal – naise kõige dramaatilisemal ja huvitavamal eluperioodil. 1932. aastal kirjutas ta kuus päevikut, mis sisaldavad ka tema esimesi katsetusi erootilises kirjutamises. Puritaanlik katoliku-usku tütarlaps, kes ei suutnud enda «kõlvatuid» mõtteid algselt isegi mitte kirja panna, on just sel perioodil avatud kirele. Ta on tugevalt mõjutatud Henry Milleri kirjutamisstiilist ja sõnavarast, mis omakorda viib ta enda unikaalse laadi leidmiseni. Tema kirjutamisstiil peegeldab naise emotsionaalseid ja füüsilisi pöörasusi. Edasistel aastatel tema metsikus pisut hääbub, kuigi seksuaalne odüsseia jätkub veel pikalt.

Kuni 1920ndate lõpuni flirtis noor kirjanik mõttega oma esimesed päevikud avaldada või need ümber kirjutada ilukirjanduslikuks, kuid üdini reaalsusest lähtuvateks romaanideks. Kohanud Henry Millerit, kellega teda sidus aastatepikkune täiusliku armastuse otsing, mõistis Nin, et päevikud peavad jääma siiski saladuseks. Kompromiteeriv materjal ja ausad ülestunnistused oleksid mõjunud hävitavalt tema abikaasale, Hugh Gulerile ja ka teistele lähedastele.

1950ndate keskel, kui naise ilukirjanduslikud novellid ja romaanid ei olnud toonud talle oodatud edu kirjanikuna, leidis ta alternatiivse võimaluse, kuidas päevik siiski avaldada. Ta eemaldas kõik isiklikku elu puudutavad seigad, samuti muutis peategelaste nimed ja 1966. aastal ilmus päevik esmakordselt.

Praegune avaldatud versioon on aga tõepärane peegeldus Anaïsi toonasest elust ja tunnetest, sisaldades isiklike päevikute tervikteksti koos originaalnimedega.