Paeluv ja lugema sundiv: 4 näidet, kuidas Bill Bryson teadusest kirjutab

Walter Freeman sooritamas ühte mitmest tuhandest lobotoomiast, mida ta kahekümnenda sajandi keskpaigas patsientidel üle terve Ameerika läbi viis. Mees tungis jäänoaga läbi silmakoopa patsiendi ajusse. Pöörake tähelepanu näomaski, kitli ja kinnaste puudumisele.

FOTO: WALTER FREEMAN BETTMANN/GETTY IMAGES

Ehkki kogu meie elu möödub ühes ja samas kehas, pole peaaegu kellelgi meist aimu sellest, kuidas see toimib ja mis toimub selle salapärases sisemuses.

Oma menuraamatus «Kõiksuse lühiajalugu» keskendus Bill Bryson universumi ja kõige selle osaks oleva toimimise uurimisele. «Inimkehas» pöörab ta oma pilgu sissepoole, püüdes mõista inimkeha masinavärki. Meid selles ringi talutades ja selle toimimismehhanisme avastades ning keha imelist enesetervendamise võimet uurides jõuab kirjanik selgusele, et kõik see on oluliselt keerulisem, imelisem ja salapärasem, kui keegi meist oleks arvata osanud.

«Inimkeha. Kasutusjuhend asukale» Bill Bryson, tõlkinud Piret Lemetti.

FOTO: Eesti Raamat

Paeluv ja lugema sundiv, põhjalik ja mitmekülgne «Inimkeha. Kasutusjuhend asukale» aitab meil sügavuti mõista seda, kui imeline on elu nii üldises kui ka isiklikus plaanis. Bryson esitab lapsemeelse järjekindlusega küsimusi, kuni on valitud teemast selle teistelegi selgitamiseks piisavalt hästi aru saanud. Kuidas kaaluda maakera? Kuidas inimese vererakud toimivad? Miks me igavesti ei ela? Uudishimu on teaduse liikumapanev jõud – ja Brysoni puhul kehtib see ka teadusest kirjutamise kohta. Toome vaid mõne näite.

NÄIDE 1

Kõige värskema arvutuse kohaselt läheks ühe keskmise inimese nullist valmis tegemine maksma 96 546,79 naela, nagu näitavad arvutused, mida Bryson tsiteerib. «Inimkeha» näitab ilmekalt, et me oleme ühtaegu nii igavad kui ka imelised, olles kokku pandud ülikeerulistest süsteemidest, mille mõistmisest teadlased täna veel kaugel on, kuid ometi enamjaolt igapäevastest elementidest koosnevad. Arvudest rääkides: inimkehas on 61 protsenti hapnikku ja 10 protsenti vesinikku, enamasti veena, aga hoopis kallim on süsinik, mida meis on umbes 13 kg jagu ja mille eest tuleks välja käia 44 300 naela.

Brysoni enda sõnul: «Aga muidugi pole see kõik kuigi oluline. Olenemata sellest, mis see kõik maksma läheb ja kui piinliku hoolega me neid materjale ka kokku ei paneks, inimolendit luua meil ei õnnestu. Me võiksime kokku kutsuda maailma kõige suuremad tarkpead ja anda nende kasutusse kogu inimkonna teadmised ja nad ei suudaks kamba peale luua isegi mitte ühtainust elavat rakku, Benedict Cumberbatchi teisikust rääkimata.»

NÄIDE 2

Inimene haigestub vähki iga päev. Või haigestuks, kui meie looduslikud kaitsemehhanismid poleks rakkude löögirühmad. «Praeguste hinnangute kohaselt muutub kehas iga päev üks kuni viis rakku vähirakuks ja immuunsüsteem saab need kätte ja hävitab.»

Bill Bryson.

FOTO: Berit Roald / Scanpix NORGE / SCANPIX

Ja asi ei piirdu üheainsa «immuunsüsteemiga». Iga inimese immuunsüsteem on ühtaegu ainulaadne ja muutlik: stressi või kurnatuse korral see muutub. Pole siis ime, et meie arusaamad paljudest haigustest endiselt nii ähmased on. Sellal, kui keha immuunreaktsiooni rakendavad tehnikad tulevad edukalt toime teatud vähkide tõrjumisega, on see teistes valdkondades häbiväärselt saamatu. Autoimmuunhaigustest – k.a allergiad, mille korral meie endi immuunsussüsteem meie vastu töötama hakkab – teatakse valdavalt väga vähe ja need on suures osas ravimatud. Nagu kirjutab Bryson, on tegemist «vastikult seksistliku» haiguste rühmaga: 80 protsenti kannatajatest on naised.

NÄIDE 3

Rass on kõigest millimeetripaksune. Bryson tsiteerib kirurgi, kes laibalt õhukese nahaliistaka eemaldamise järel ütles: «Niipaljukest seda rassi ongi – kõigest marrasknahaliistakas.» Kuna inimkond on vallutanud kogu maailma, arvatakse, et teatud rühmadel arenes heledam nahavärv välja eesmärgiga vähesele päikesevalgusele vaatamata võimalikult palju D-vitamiini kätte saada. Ajaloo vältel on inimeste nahavärv vastavalt nende elukeskkonnale kas heledamaks või tumedamaks muutunud – depigmenteerunud ja repigmenteerunud. Bioloogiliselt on nahavärv lihtsalt «reaktsioon päikesevalgusele», tsiteerib Bryson antropoloog Nina Jablonskit. Ta lisab: «Ja vaadake, kui paljusid inimesi on sellegipoolest kogu ajaloo vältel nahavärvi pärast orjastatud või vihatud või lintšitud või inimõigustest ilma jäetud.»

NÄIDE 4

Inimkeha ei ole otseselt kahel jalal kõndimiseks loodud. Kui meie ahvitaolised esivanemad puu otsast alla tulid, andis püstises asendis kõndimine neile evolutsioonilise eelis: see lubas hõivata suuremaid maa-alasid ja kaugemale näha. Ometi on meie luustik endiselt suures osas sobiv toimetulekuks eluga neljal, mitte kahel jalal. Nagu kirjutab Bryson: «Püstine kehaasend avaldab täiendavat survet lülisambas toetavat ja pehmendavat rolli mängivatele kõhrelistele lülivaheketastele, mis mõnikord nihestuvad või välja sopistuvad; seda nimetatakse diski prolapsiks.» Seljavalus pole midagi ebatavalist: selle all kannatab 60 protsenti täiskasvanutest. Ka meie põlve-ja puusaliigesed ei anna põhjust rõõmustada, mõlemad ütlevad meelehärmi tekitavalt tihti üles.»

Inimene kätkeb endas jalustrabavat edulugu, alates geenidest ja lõpetades kõnevõime, suure aju ja osavate sõrmedega. Inimbioloogia avastamise ja haigustest võitusaamise püüdluste ajalugu on täis unustatud kangelasi, vapustavaid lugusid ja erakordseid fakte. Muide, selle teksti lugemiseks kulunud aja jooksul on teie keha jõudnud toota miljon punavereliblet.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».

Tagasi üles