Bretagne’st ja bretoonidest õdusas krimkas, kus kuritegu on vaid loo skelett

Dinan, Brtagne. Foto: Shutterstock

Komissar Dupini krimilood on pigem elustiiliraamatud, mis tutvustavad bretoonide hinge ja olemust.

«Bretooni uhkus» Jean-Luc Bannalec, tõlkinud Elina Adamson. Foto: Helios

Kui oled läbi lugenud neljanda komissar Dupini juhtumi «Bretooni uhkus», muutub Bretagne, too poolsaar Prantsusmaa loodeosas, kus ei ela prantslased vaid bretoonid, nõnda vastupandamatuks, et seda peab oma silmaga nägema. Haistma soolahõngulist ookeani (Bretagne’i sool olla maailma parim) ning kogema sealseid võrratuid maitseid (pole kahtlustki, millise piirkonna langustid ja austrid on maailma parimad), mida raamatuis ülimalt hõrgult kirjeldatakse.

Kuldmerikoger köömnetega – nagu sümfoonia. Tartine suitsutatud hanerinna ja Roquefori juustuga. Huntahven flambeeritud Pastis Mariniga. Rustikaalne lambaterriin koos lõhnavate viigimarjadega. Guilvineci homaarid. Loctudy langustid. Beloni creuse’id...

Bretagne’i turismiamet peaks Jean-Luc Bannalecile, kes on tegelikult pooleldi sakslane ja Jörg Bong, omistama ordeni. Tänukirja olevat ta juba saanud. Nagu Bretagne, saab ka komissar Georges Dupin, kes on oma olemuselt justkui legendaarse komissar Maigret’ kadunud poeg, iga mõrvalooga üha omasemaks. Põline pariislane muutub päevade, mitte aastatega aina enam bretooniks.

Raamatute esikaanel on märge «Cosy crime», millega antakse aimu nende stiili kohta. Et siis õdus krimka, või meeleolukrimka, kus vägivald ei domineeri, kuritegu on vaid skelett, mille ümber lugu jutustada ja pannakse toime väikeses kogukonnas ning seda käsitletakse leebelt, pikkides sisse pisut hella huumorit. Eks ta Dupini juhtumite puhul nii olegi – pigem naudid lugedes Bretagne’i ja elad kaasa komissari sulandumisele kogukonda.

Ent ometi mõrvatakse Bretagne’is inimesi. Vähemalt kirjanduslikult. Ses raamatus leitakse lühikese vahega kaks tundmatut laipa ning Dupin peab selgusele jõudma, kellega on tegu, kes nad mõrvas ja miks.

Nagu öeldud, tutvustab Bannalec oma teostega Bretagne’i ja seega on ka kuriteod seotud millegi ehedalt bretoonilikuga. Kui liiv on niivõrd väärtuslik, siis seda varastatakse. Ja austreid võltsitakse, kusjuures võõrsilt tooduid on õigus Bretagne’is väärindada, lastes neil sealses merevees toituda. Ühesõnaga saab lugejal, kui tagakaas vastu tuleb, põhjalik selgus majja, kuidas austrikasvatamine käib ja millised on lood bretooni liivaga.

Komissar Dupin lööb Saksamaal laineid ja mitte pelgalt raamatutega. Tänavu aprillis ilmusid suuremates lehtedes artiklid, mis tõdesid, et sakslased on pöördunud uude usku – teleseriaali «Bretagne’i saladused» uus episood kogus rohkem vaatajaid kui tõsielusarjad, päevauudised ja jalgpall ning sündis järeldus: «Tõsielust ja spordist on siiber, uus telestaar on Dupin.»

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».