Arvustus. Praktiline hullumeelsus algajatele

Kunstnik ja kirjanik Mikk Pärnits.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Pärnitsa lühiromaanis või jutustuses on kokku neli omamoodi värvikat peategelast: paranoiline skisofreenik, «nõiasaates» osaleja ja keegi unehäiretega valgekrae, lõpuks veel ka teadlane, kes seletab nii tegelastele kui ka lugejale, mis ja kuidas. Arvustus ilmus esmakordselt Müürilehes

Mikk Pärnits «Must mägi».

FOTO: Kirjastus Tänapäev

Mikk Pärnits «Must mägi»

Toimetanud Laura Arum-Lääts, kujundanud Arielle Carroll

Tänapäev, 2019

213 lk

Aga ega siin midagi väga põhjalikult seletada ei olegi – lugu on vana hea kõigile vandenõuteoreetikutele ja kurioosumihuvilistele tuttav Stargate’i projekt eestimaises soustis – psüühilised võimed ja uuringud, sekka vürtsiks väheke Cthulhu müütost ning tuntud sedastus «aeg ja ruum on illusoorsed!»… Kõige tipuks on tekst valatud üle priske annuse Uku Masinguga, nii et kõigil semiootikat ja filosoofiat tudeerinutel hakkavad ilmselt «Musta mäge» lugedes käed posttraumaatilisest stressist värisema ja pilk närviliselt vilama – mis, irooniliselt, on ilmselt sobiv seisund selle teose lugemiseks.

Vahepeal läheb küll lugejal pisut järg käest, et kelle vaatevinklist parajasti tegevust jälgitakse või kelle õlal istutakse, aga ega sel polegi erilist vahet, sest Sander, Alek ja Viljar on tegelaskujudena oma kõnelt ja mõtetelt täiesti eristamatud – asja ei tee lihtsamaks ka ohtrad kujundus-, õigekirja- ja sisuvead, mis lasevad oletada, et ka autoril endal pole vahet, kes parajasti lugu jutustab või edasi viib. Kokku moodustavad nad kummalise trio, mis on ülejäänud maailmast kas kaks takti ees või maas ning asuvad võitlema aega ja ruumi väänava Selle vastu.

Suutmatus skulptuuri mõista

Nii «Musta mäe» sisu kui ka lugeja emotsiooni seda lugedes võtab ilmselt ideaalselt kokku lk 59 leiduv tsitaat: «Minu ees seisab monument Juri Lotmanile. Silmitsen selle väändunud poste ja kaableid. Suutmatus skulptuuri mõista täidab mind kummalise rahuga […].» Eks Pärnits ole alati uidanud kuskil kirjanduse ja kultuuri tühermaal, flirtides transgressiivse kirjanduse, pulp fiction’i, ebausaldusväärsete ja -meeldivate jutustajate, katkiste hingede ning paranoiaga ja tundega, et oled roheline inimene roosade inimeste maal. Mees, kelle luule on proosaline ja proosa luuleline ning…

Enam-vähem kõiki noid tuttavaid elemente võib leida ka tema sel aastal ilmunud ulmesugemetega lühiromaanist, ent erinevalt Lotmani monumendist Tartu Ülikooli raamatukogu ees – millele on võimalik kirjutada taha ja ümber lainetel «eks semiootika olegi selline tõlgendamise küsimus» ja «eks sõltub, mis nurga alt asja vaatad» sõudev kontekst – jätab «Must mägi» lugeja suutmatusega loetut mõista või mõtestada üsna üksi, kummalisest rahust ei ole siin kahjuks juttugi. See ei ole «Hundikutsikaeetika» ega «Külmad on nende nimed», «Must mägi» ei sea vist mitte ainsatki eesmärki ega täida samuti mitte ainsatki, isegi mitte poolkogemata. No achievements unlocked. Sest niigi lühikesest romaanist esimene kolmandik moodustab sissejuhatuse, mööndustega toimub teises kolmandikus tegevus ning siis hakataksegi juba tõmbama kokku otsi, mida pole veel õieti lahtigi sõlmitud. Kas siin võib tunda ehk kiirustamise maitset…?

Väikekodanlikud hullud

Võib oletada, et autor on teoseks valmistudes ning inspiratsiooni korjamiseks ohtralt Para-webis ja Redditi vastavates alafoorumites arutelusid lugemas käinud; kui ei ole, siis soovitaks tungivalt, sest enamiku teose teemadest on tõeliselt hullumeelsed mõistused märksa filigraansemalt läbi kirjutanud ja mõelnud nii Eesti kui ka maailma tasandil. Aga miks peaks keegi huvituma hullumeelsest sonimisest, kas meil on siin mingi tagasipöördumine õilsa metslase kontseptsiooni ja primitivismi juurde…? Siiski, kui kirjutada hullumeelsusest, siis võiks selle juba täiesti üle võlli keerata ning kirjutada põhjapanevalt; Pärnitsa hullud on väikekodanlikud, viisakad hullud…

Kui soovida leida sellele teosele mingi alapealkiri ja eesmärk, siis selleks võiks ehk olla «Praktiline hullumeelsus algajatele». Ja seejuures on ilmselge, et Pärnits saab suurepäraselt aru paranoiast ja mõistuse pahupooltest, ent arusaamatuks jääb, miks on vaja lugejat lehekülg lehekülje järel läbi selle hullumeelsuse vedada, eriti kui teosest kooruv puänt – «osa inimesi on võimetega ja neid saab relvadena kasutada!» – ei ole teab mis originaalne ei kirjanduses, ulmekirjanduses ega elus endas…

Pärnits vs. Pärnits

Pärast esmast läbilugemist viskasin raamatu pahaselt kõrvale ning unustasin paariks nädalaks selle olemasolu. Kui raamat teist korda näppu jäi, olin seda juba seedinud, tunduvalt paremas tujus ning taustaks kõlasid Hossein Alizadeh’ nukrad sitariviisid – see kõik viis mind ehk õigemasse meeleollu. Kui unustada ära asjaolu, et teksti osad võiksid olla omavahel seotud, ning käsitleda teksti lihtsalt episoodide koguna, siis meenutab «Must mägi» nii stiililt kui ka temaatikalt Pärnitsa jutukogu «Näiv on jääv» (2006). Hulluks minemine, reaalsuse ebareaalsus, sürrealism, unenäod, maailmadevahelised piirid ja muu säärane. Jutukoguna oleks teos kindlasti paremini töötanud ja võimaldanud kõiki osi eraldi vaadata ja vaadelda. Teose esitamine romaanina sunnib lugejatki haarama asja tervikuna ning see väga kasuks ei tule. Kõige kurvem on, et võrreldes enam kui kümne aasta taguse ulmejutukoguga ei näita Pärnits erilist stiililist arengut.

Mul pole aimugi, kes võiks olla selle raamatu sihtgrupp. Pulbilugejate jaoks on teos liiga peenutsev, kõrgkirjanduse lugejatele liiga proosaline ja pinnapealne, ulmekirjanduse austajatel tekitab sedasorti paravärgi ja hullumeelsusega seostatud tekst üldiselt väga jõulise äratõukereaktsiooni – et ei. Vähemalt ei lõppenud see nentimisega, et «siis ärkas Viljar üles ja selgus, et see kõik oli uni», aga võimalik, et see oleks raamatu ainult paremaks teinud.

Kokkuvõtteks: eesti kirjandusel ja Pärnitsal silma peal hoidmiseks tasuks ehk teos raamatukogust laenata ning läbi lugeda, aga praeguse kliimakriisi ja ületarbimise valguses jääb natuke arusaamatuks, miks ei oleks võinud seda lihtsalt veebis avaldada ja sellega kõvasti ressursse säästa. Kellel aga on aega vähe, see võiks lugeda tema jutukogu «Näiv on jääv», mis vähemalt ulmekirjandusena töötab ikka tunduvalt paremini.

***

Triin Loide on 31-aastane raamatukoi, kes vabal ajal peatoimetab ulmeajakirja Reaktor, pühendab ebamõistlikus koguses aega lugemisele ja arvutimängudele ning tülitab oma äravaevatud sõpru kesköösiti kummaliste mõtete ja eriti rõskete meemidega.

Tagasi üles