/nginx/o/2019/05/17/12175482t1h8166.jpg)
Narkomaailm oma hirmsate tagajärgede, üledooside ja surmadega on ohtlik, julm ja reetlik. See on koletu äri, kus keerutatakse miljoneid. Kes seisab selle kõige taga? Kuidas tegutsevad bossid, vahendajad ja narkomuulad? Vene ajakirjanik Aleksandr Barinov on kirjutanud seda varjatud maailma kujutava mahuka kelmiromaani, mille peategelane on päriselt elanud ja tegutsenud Eesti mees.
USKUDA VÕI MITTE?
On väidetud, et Heldur Luhter oli Eesti viljakaim uimastikeemik, kelle töö viljana jõudis turule ligikaudu 35 miljonit ecstasy tabletti. Nendega ujutati 2000. aastate algul lisaks Eestile üle ka Põhjamaad ning neid «nauditi» ka USA-s.
Barinovi romaan põhineb Luhteri enda meenutustel. Kas neid jutte saab täielikult uskuda või ei, jääb iga lugeja enda otsustada. Autor alustab oma teost hoiatusega: «Kõik, millest tehakse juttu käesolevas raamatus, on tegeliku inimese mälestused reaalsetest sündmustest. Autor tunnistab, et ta ei saa pretendeerida absoluutsele usaldusväärsusele ega objektiivsusele.»
Luhter ilmub lugeja ette mitte kui paadunud kurjategija, vaid kui osav, leidlik ja väsimatu ärimees. Oma ärivilumusi lihvis ta juba nõukogude aastatel. Töötas kolhoosi ja suure tehase varustajana, isegi pandimaja direktorina. Need ametikohad viisid tollal tihtipeale (kui mitte vältimatult) varem või hiljem, pikemaks või lühemaks ajaks trellide taha. Sealt käis ka Luhter läbi, süüdistatuna spekulatsioonis, nagu siis igasugust äritegemist nimetati. Oma tootmist peab ta samuti vaid äriks. Raamatus ei ole ühtki kohta, kus Luhter tunnistaks, et oli tegelikult kurjategija, kes oma toodanguga mürgitas tuhandeid noori. Kõigis oma hädades süüdistab ta lõpuks ju ainult nn komissare, ise on enda arust puhas poiss.
Narkootikumid tähendavad suurt raha. Ja raha oli Luhteril vaja. Kellel poleks? Narkootikumid tähendasid suurt raha, nii et Luther hakkas valmistama narkootikume. Mitte lihtsalt köögis paari katseklaasiga, vaid pea-aegu tööstuslikult.
ELU NAGU KELMIROMAANIS
Kui Luhteri lugusid uskuda, kulges tema elu tõepoolest nagu tõelises kelmiromaanis. Lugeja näeb, kuidas mees oma eesmärkide ehk suure raha ja muretu elu nimel rändab kord Venemaa eri paigus tollasest Leningradist Moskva ja Kamtšatkani välja, kord Vietnamis, Laoses ja Hiinaski. Igalt poolt leiab ta ka inimesi, kes on väiksema või suurema raha nimel valmis tema äris osalema. Olgu need siis äraostetavad tolliametnikud mõlemal pool piiri, teadusinstituudi ja keemiatehase tehnoloogid või isegi Hiina suure kombinaadi juht. Kõigil on raha vaja. Üle piiri veetakse võltsdokumentide alusel tonnide kaupa amfetamiini ja ecstasy toorainet, tööstuslikke keemiaseadmeid ja tabletimasinaid. Tallinna servas pannakse püsti peaaegu et terve tehas. Amfetamiini-ja ecstasy-tablettidega ujutatakse üle Eesti ja Põhjamaad, jõutakse Hollandisse ja teistesse Euroopa riikidesse, isegi Atlandi taha.
Luhter tahab tegutseda iseseisvalt kellestki sõltumata, aga see pole võimalik. Vaja on kompanjone, kes tema toodangu turule toimetaksid. Aga seal, kus liiguvad suured rahad, ei saada läbi ka pettuste ega reetmiseta. Ka Luhterit reedetakse ja tüssatakse julmalt.
Kui tegutsed üksi, pole reetureid karta. Esialgu see justnagu õnnestubki, kuid siis tulevad mängu palju võimsamad jõud, kellest niisama üle ega ümber kuidagi ei saa. Kui Vene narkomaffia eest saab veel kuidagi kõrvale hoida, siis kodumaal tuleb mängu boss, kes kogu siinset narkokaubandust ohjes hoiab ja selle pealt miljoneid teenib.
Narkovastase üksuse komissar teab ja näeb kõike. Tema eest juba ei pääse, tema pilli järgi peab tantsima. Ja meie peategelane tantsibki, üritades vahelduva eduga siiski vabaks rabelda.
Luhteri lugu käsitlesid omal ajal ka meie suurimad ajalehed seoses narkokuriteos kahtlustatava ja selle eest ka süüdi mõistetud politseikomissariga. Eesti Ekspress nimetas seda kohtuprotsessi Eesti politsei kõige mustemaks päevaks. Üks komissar mõisteti süüdi, mõned kaltsakad läksid samuti trellide taha. Kaltsakaid leidub narkomaailmas alati ja nad ei saa läbi komissarideta, kes need ka ei oleks.
Barinovi romaan pakub põnevat lugemist küllaga.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».