:format(webp)/nginx/o/2019/11/27/12770500t1h020a.png)
Leelo Tungla koostatud lasteluuleantoloogia «Igal pool on ainult tähed» koondab lasteluuletusi enam kui kuuekümnelt eesti autorilt.
Eesti lasteluule säravad tähed on nüüd koondatud ühte vahvasse kogumikku
Luuletused, kui paar erandit välja arvata, pärinevad viimasest kolmest aastakümnest, ja nõnda ei leia kogumikust mitte ainult juba ammugi armsaks saanud klassikat sellistelt luuletajatelt nagu Ott Arder, Erika Esop, Jaan Kaplinski, Henno Käo, Heljo Mänd, Ellen Niit, Peeter Volkonski ja koostaja Leelo Tungal ise, vaid ka hilisemate värsiseppade paremiku: Laur Lomper (Tõnu Oja), Venno Loosaar, Evelin Samuel, Aidi Vallik ja Kalev Vapper, rääkimata Contrast, Aapo Ilvesest, Jaan Pehkist, Markus Saksatammest ja Wimbergist.
KIRJU KIMP
/nginx/o/2019/11/27/12770506t1h341e.jpg)
Hoolimata ühisnimetajast – laste-luule – on raamatu kaante vahel kokku saanud hulk eripalgelisi loojaid ja hulk eripalgelist loomingut sootuks erinevatest kirjutamisoludest. Nii kirjutab Leelo Tungal kogumiku saatesõnas: «Kõik me kõnnime samade taevatähtede all ja paneme oma luuletused kirja samade kirjatähtedega – ja ometi on need värsid üksteisest väga erinevad. […] Selle kogumiku värsside autorite seas leidub neid, kelle lapsepõlv möödus esimeses Eesti Vabariigis, on neid, kellega koos seisime 1989. aasta hilissuvel Balti ketis, ja noorimad meie hulgast olid alles lapsed, kui Eesti NSV Ülemnõukogu otsustas 20. augustil 1991 iseseisva Eesti riigi taastada.
Kolmekümne aasta jooksul oleme muutunud me ise, muutunud on kirjastused, raamatukogud, raamaturiiulid ja -poed, muutunud on Eestimaagi. Meie lugejad on sündinud juba vabas Eestis. Nad on harjunud sellega, et igal talvel tähistatakse jõulupühi nii kodus kui ka koolis – mitte nii, et kodus ehitakse jõulukuuske ja koolis kõneldakse hoopis nääridest. Nende jaoks on loomulik see, et maikuu teisel pühapäeval peetakse emadepäeva, novembris aga isadepäeva, ja et veebruaris toimub vabariigi aastapäeva paraad. On veel palju pidulikke päevi, mille puhul heisatakse sinimustvalged riigilipud nii kodude paraaduste kohale kui ka Pika Hermanni tornitippu. Praeguste noorte meelest tundub uskumatu ja veidrana see, et meie trikoloori kodus hoidmise või kirjasõnas mainimise eest võidi nii lapsi kui ka nende vanemaid karmilt karistada ning isegi sinimustvalge värvikombinatsiooniga kampsunite või sallide kandmist peeti veel 1980. aastatel riigivastasuse väljanäitamiseks.»
NALJA JA NAERUGA
Erinevad on luuletused ja luuletajad, aga erinevad on lugejadki: «Nagu luuletajad, nii pole ka lapsed ühe vitsaga löödud. Tänapäeval pole nad ju vitsa näinudki, aga sellegipoolest on igaühel omad hirmud ja armud, omad huvid ja tahtmised.» Lastest lugejate juures on sarnane vahest see, et nad «satuvad vaimustusse, kui lastetuppa, kus nad tavaliselt omapäi tegutsevad, ilmub suur inimene, kes viitsib ja tahab nendega mängida uusi isevärki mänge». Samamoodi võivad vahel toimida ka suurte inimeste lastele kirjutatud värsid, mis selle raamatu kaante vahel hulgakesi tähtedena säravad.
Ja parem veel, kui need uued isevärki mängud või luuletused on naljakad: «Kriitikud leiavad, et viimasel ajal on lasteluules rohkem nalja kui tõsidust. Psühholoogid aga väidavad, et naermine ja naeratamine tekitavad tervendavat heaoluhormooni ja kui täiskasvanud naeravad napilt 10–15 korda päevas, siis lapsed teevad seda vähemasti 100–300 korda päevas. Loodetavasti panevad lastevärsid ka mõne täiskasvanu naerma või naeratama.»
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».