Eesti pere valus ja isiklik lugu lapsest, kes ei tahtnud tulla

FOTO: Wes Hicks / Unsplash

Kui esimest korda Tuuli Elstroki käsikirja «Tahan last saada» kätte võtsin, oli kaunis suvepäev. Istusin oma maakodu õues ja mõtlesin, et viskan tekstile lihtsalt esialgse pilgu peale.

Ja siis hakkasin lugema. Ja jäingi lugema. Lõpetasin õhtul ning tabasin end oma arust juba kõike lugenud ja kalestunud kirjastaja kohta äkki nutmas. Kõik see oli nii haarav ja valulik, õrn ja tugev ühtaegu.

Mis siis selles käsikirjas nii erilist oli? Oma loo räägib Janika, kes koos abikaasaga tahtis väga last saada. Aga laps ei tahtnud kuidagi tulla …

Janika ei ole rääkija pärisnimi. Tean, et see võib mõnegi panna küsima, miks nii ja kas see on üldse päriselt juhtunud. Kinnitan, et see on tõestisündinud lugu ja teist nime kasutab rääkija ainult oma pere (ja ka enda) säästmiseks. Teame ju kõik, kui kaugele on «arenenud» meie kommentaariumid ja kui haiget võivad teha kaasinimeste sõnad. Aga haiget on see pere juba piisavalt saanud.

Hakkasin huvi tundma, kui suur ikkagi on viljatuse probleem meil Eestis, ja sain aru, et see on puudutanud arvatust rohkemaid peresid.

Tuuli Elstrok «Tahan last saada».

FOTO: Tammerraamat

Raamatu autor Tuuli Elstrok: «Ligikaudu 10–15 protsenti Eesti paaridest puutub elu jooksul kokku olukorraga, kus neil ei õnnestu last saada. Õnneks pakuvad nii arstid kui ka erialane kirjandus küllaldaselt infot sellest, mis paari viljatusravi teekonnal meditsiinilises mõttes ees ootab.

Märksa vähem leidub teavet selle kohta, mis inimesega sel teekonnal emotsionaalses plaanis juhtub – kuidas rõhuv pinge mõjutab ta mõtteid ning igapäevast hakkamasaamist nii tööl kui ka kodus, kuidas mõjub see suhtlusele sõpradega ning milliseid küsimusi tekitab pidev ebaõnnestumine paarisuhtes.»

Kõigest sellest raamat «Tahan last saada» räägibki. Lihtsalt ja ilustamata, kedagi süüdistamata.

Lugejana tekkis mul siiski nii mõnigi kord küsimus, kas ikka kõik arstid annavad alati endale aru, kui habras on naine sellisel eluperioodil. Kas nad üldse peaksid, kas jõuaksid? Samas andis südamerahu teadmine, et ka sellised arstid pole kuhugi kadunud. Sain kinnituse sellelegi, et kui su kõrval on mõistev mees ja perekond, siis lisab see õnnestumisvõimalusele kindlasti oma osa.

Kuid oma sügavaimas sisimas on iga naine selle kõigega siiski üksi. Ja tuge saab ta sel puhul kaaskannatajatelt, temaga samas situatsioonis olevatelt naistelt. Just sellepärast Janika oma loo rääkiski.

«Oma teekonnal tundis Janika sageli puudust sedalaadi lohutusest, mida saab pakkuda vaid keegi, kes on samas olukorras – kes teab, mida tähendab salamisi kõvasti-kõvasti loota ning olla siis sunnitud sellest lootusest lahti laskma,» kirjutab Tuuli Elstrok. «Üha uuesti ja uuesti. Sest laps ei taha tulla … Usutavasti pakub see raamat lugejale lohutust, uusi teadmisi kui ehk muigamisigi. Eelkõige aga lootust.»

Lugege ja mõelge elu tähtsamatele.

Tagasi üles