:format(webp)/nginx/o/2019/11/29/12776410t1h7d2a.jpg)
Loe katkendit raamatut «Tahan last saada. Eesti pere suur pingutus lapse sünni nimel» kirjastuselt Tammerraamat. Janika loo on kirja pannud Tuuli Elstrok. Janika räägib ausalt ja ilustamata oma loo, kuidas ta nii väga tahtis last saada. Selles loos on nii suuri eneseületusi ja lootusi kui ka nende purunemist. Palju küsimusi ja ka vastuseid.
KOLMAS KUNSTLIK VILJASTAMINE
Oktoobris toimus kolmas kunstlik viljastamine. Sain jälle igasuguseid rohtusid ja vitamiine, tegin süstimisi ja muid tavapäraseid tegevusi. Sellele järgnes punktsioon ehk munarakkude väljavõtmine.
Mind pandi magama ja ma ei mäletanudki, kuidas mind pärast protseduuri voodiga sinna palatisse viidi, kus õde mind jälgis. Kui olin narkoosist toibunud, tuli arst ja ütles: «Noh, unekott, ei tahtnudki meil ärgata üldse!» Ma ei saanud midagi aru, olin natuke uimane. Alles hiljem hakkasin mõtlema, mida see kommentaar tähendas. Nad ei lõpeta opilaual enne, kui oled üles ärganud, ja järelikult oli olnud kriitiline situatsioon, kus nad mind mitu korda üles äratasid. Päris õudne.
Munarakud võeti välja, neid oli piisavalt palju. Siirdamine toimus nagu ikka kolm päeva hiljem. Nagu varem mainitud, peab põis siirdamise hetkeks olema täis ja soovituslik on juua kolm tundi enne siirdamist kolm liitrit vett. Ehk kellelgi on see tõesti nii, aga mina olen enda peal järele proovinud, et kui ma tund aega enne joon pool liitrit, on mul täielik pissihäda. Eks inimeste kehad on erinevad.
Jõin siis ilusti tund aega enne vett ja läksin viljatuskliiniku ooteruumi. Mu aeg oli viie minuti pärast ja pissihäda juba päris suur. Siis tuli arst ja kutsus sisse hoopis teise naise, kes sealsamas eesruumis oma mehega ootas. Algul mõtlesin, et ehk kutsuti ta korraks vaid läbivaatusele, samas oli minu siirdamisaeg juba viis minutit üle. Eelmised kaks kunstlikku viljastamist olid toimunud täpselt kokkulepitud ajal.
/nginx/o/2019/11/29/12775321t1h9f11.jpg)
Pissihäda läks aina suuremaks ja suutsin ainult sellest mõelda. Kirjutasin Messengeris Peetrile: «Mine pekki, mul on juba nii suur pissihäda! Jalad on täiega ristis ja silmad punnis!» Mida teha? Ainuke mõte oli, et kui ma nüüd pissile lähen, siis ei saa mulle ju siirdamist teha. Vaatasin kella – juba viisteist minutit oli möödas ja pissihäda kasvas kogu aeg.
Suutsin kuidagi minna vastuvõtulaua tüdruku juurde ja küsisin: «Kas te saate minna arstile ütlema, et mul on juba nii kange häda, et ma lihtsalt ei jõua enam kannatada?» Noor tüdruk vastas: «Arst on opitoas ja mina ei tohi segama minna.» Mina vastu: «Kas te saate aru, et mul pidi juba viisteist minutit tagasi siirdamine olema? Palun minge küsige, kaua veel aega läheb!» Tema omakorda: «Ei-ei, ma ei tohi minna. Minge laske pealt ära!»
Kui sa pole elu sees pissihäda pealt ära lasknud, siis ei kujuta ette, kas see on võimalik. Mul oli igatahes selline tunne, et see on võimatu. Ma ei suutnud isegi enam tagasi istuma minna, toetasin end leti peale ja värisesin üle keha, pisarad jooksid. Nii hull tunne oli, et põis läheb katki. Siis tuli mu juurde üks naine, kes oli ka ooteruumis järjekorras ja nägi, et ma olin juba täitsa hullumas, ning ütles: «Te peate minema laskma pealt ära. Kui põis on liiga täis, ei saa kateedrit sisse panna ja teile ei saa ikkagi siirata.» Aga mina ei julgenud minna.
Siis oli juba pool tundi möödas. Lõpuks tuli arst, mille peale hakkasin veel räigemalt nutma: «Minu aeg oli pool tundi tagasi!» Arst: «Jajaa, ma tean, ma panin kogemata kaks patsienti samale ajale. Ja teisel naisel oli keeruline siirdamine, meil läks kaua aega. Minge laske nüüd kiiresti pealt ära.» Nüüd, kus arst oli seda öelnud, läksingi vetsu, sest tema poolt öelduna kõlas see teostatavana. Oh õnnis hetk – tegelikult ongi võimalik sortsu pealt ära lasta ja kogu põis ei lähegi tühjaks! Seda saab ise reguleerida! Igatahes enesetunne läks märksa paremaks.
Siirdamine läks hästi. Mulle pandi sisse üks embrüo ja kolm tükki külmutati. Järelikult neist, mis must varem välja võeti, arenes üldse edasi neli embrüot.
Järgnevad päevad tundsin end hästi kehvasti, ka kõht oli punnis. Tööl oli mul üks pikk koosolek, kus tuli päev otsa laua taga istuda. Mul oli seljas villane kleit, punnis kõht oli vist näha ja ma käisin kogu aeg vetsus. Tohutult ebamugav oli olla, varem polnud pärast siirdamist midagi tunda.
Paari päeva pärast läksin end igaks juhuks arstile näitama ja ütlesin talle, et tunnen end ebamugavalt. Arst vaatas mu läbi ja ütles, et mul on kõhuõõnde tekkinud liigvedelik, mille põhjust ta ei osanud öelda. Kas lõi pissihäda kannatamine sees midagi sassi või oli see lihtsalt kokkusattumus.
Arst määras mu kümneks päevaks kodusele režiimile, nii et tööle minna ma ei saanud. Ei saa öelda, et mul oleks raseda kõht olnud, aga see oli ikkagi ebamugav punnkõht. Pidin iga päev tarbima kaks liitrit vedelikku. Mõtlesin, et olen eriti tubli ja teen endale eri sorti teesid, mida mu vanaema oli korjanud. Tee on soe ja kõhule hea, ei tohiks gaase tekitada ja nii edasi. Jõin seda ilusasti. Siis helistas arst ja küsis, kuidas mul läheb. Ütlesin: «Väga hästi, joon tublisti teed iga päev kaks liitrit.» Selle peale hüüdis arst: «Uh, teed küll ei tohi juua! Tee viib organismist vedeliku välja! Miks te teed joote?» Selgus, et tema mõtles vedeliku all vett. Aga vedelik ei võrdu ju veega! Kust mina pidin teadma, et teed ei tohi juua? See on ikka oluline, kuidas arst end väljendab. Jõin siis edaspidi vett.
Neljapäeval, 6. novembril 2014 andsin veretesti. Hiljem helistas arst ja ütles, et rasedust ehk embrüo kinnitust ei toimunud. Jälle negatiivne! Jälle ei läinud hästi. Olin meeletult õnnetu ja valasin pisaraid.