Ajalooline romaan, kuhu on lisatud süngust, räppa ja õudu

Taksidermia.

FOTO: Manuel Medir/ZUMAPRESS.com/ Scanpix

Olen alati mõelnud, kui äge oleks käia mõnes raamatuklubis. Nüüd novembris tekkis mul äkki võimalus osaleda ühel Raamatujutud teetassi taga kohtumisel, kus teemaks olid põnevikud. Ühine raamat oli Elizabeth Macneal «Nukuvabrik», mille usinalt kaks päeva varem läbi lugesin, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Kohtumine ise oli täiega mõnus, nagu ma juba Instagramis kirjutasin, siis: «Maruvahva õhtupoolik oli, sest sain näha, kuidas inimesed särasilmil raamatute üle arutlesid ja muidugi jagati hunnikute viisi soovitusi ka.»

Elizabeth Macneal «Nukuvabrik»

FOTO: Raamat

1850-1851, London. Linn valmistub suureks maailmanäituseks, Hyde Parki on kerkimas kristallpalee, mille ehitamist kodaniku tihti vaatamas käivad. Just seal tutvuvad Iris, kes koos kaksikõega nukupoes töötab, ja Silas, topisetegija ning kollektsionäär. Neiu unustab selle põgusa kohtumise õige pea, kuid Silas ei saa punapäist neiut mõtteist välja. Eriti sümpatiseerib mehele tema defektne rangluu. Irise suurim unistus on nägude asemel hoopis lõuendile maalimine. Seetõttu haarabki ta ligimeste meelepahast hoolimata kinni võimalusest, kui prerafaeliitide vennaskonda kuuluv Louis Frost on nõus teda õpetama, lubades vastutasuks mehele maalide tarbeks poseerida.

«Nukuvabrik» oli väga etteaimatav raamat ning ka mul oli tunne, nagu ma oleks seda juba lugenud, kuigi Fowles'i «Liblikapüüdja», millega teised seda kõrvutasid, on mul veel kahjuks lugemata (Parandan selle vea ühel heal päeval, ma luban!). Kuigi sain aru, kuhu lugu tüürib, siis see mind veel ei heidutanud. Ka teekond võib ju olla väga nauditav, olenemata sellest, et tead, kuhu kohale jõuad. Raamatu õhustik oli parajalt sünge – räpane London, vaesus, sallimatus, pilkamine, ohtlikud hoburakendid, nukrad lõbumajad, korjustega raha teenimine, lehkavad tupiktänavad jne. Leidus ka ligitõmbavamaid elemente, nagu 1851. aasta maailmanäitus oma põnevate väljapanekutega. Sellel taustal on mitu lugu, mitu suurte unistustega tegelast – Iris ja maalimine, Albie ja uued hambad, Silas ja tema kollektsioon. Igaühe lugu oli eraldiseisvana huvitav, aga minu arvates nad ei toiminud kokku pannes ideaalse tervikuna. 

Romaan kulgeb aeglaselt, kujutades argipäevi, tegelaste püüdlusi oma sihtmärgi poole. Kuna raamatut reklaamiti kui põnevikku, siis aina ootasin ja ootasin, millal nüüd põnevaks läheb, aga selle asemel sai hoopis lugu läbi. Mulle igatahes tundus, et paslikum oleks teost pigem ajaloolise romaani kui põnevikuna reklaamida, sest selle keskmeks olid erinevad kunstivormid, mis Irist ümbritsesid - tema enda tööd ja prerafaeliitide vennaskonna maalid, aga ka Silase meistriteosed.   

Elizabeth Macneal on 1988. aastal sündinud briti kirjanik. Ta on õppinud inglise kirjandust, aga teenib elatist keraamikaga. «Nukuvabrik» on naise debüütromaan, mis sündis kahest ideest. Macneal tahtis kirjutada prerafaeliitide vennaskonnast ja Elizabeth Siddalist, aga ilma biograafia piiranguteta, mistõttu lõi naine enda tegelased. Teise mõtte sai naine külastades Viktor Wyndi kurioosumite muuseumi, kus teda paelus kogujate mõttemaailm ja kinnisidee säilitada. «Nukuvabrik» sündiski, kui ta sai aru, et saab kaks ideed ühte raamatusse kokku panna. Kirjaniku sõnul on tema romaan maalimisest, kogumisest, armastusest, kinnisideedest ja omamisest ning avastab vabaduse ja vangistuse ideid.

«Nukuvabrik» on lugu Victoria ajastu Londonist, kus erinevate tegelaste teed ristuvad, kui nad oma unistuste poole püüdlevad. Põnevus jäi minu jaoks sellest raamatust puudu, pigem ütleksin, et tegu on ajaloolise romaaniga kunstist, kuhu on lisatud süngust, räppa ja õudu. Soovitan teost neile, kellele meeldib lugeda Victoria ajastust ja naistest, kes eiravad ühiskonna norme! Hoiatus - teoses esineb loomade vastast julmust.

Tagasi üles