Ema hääl ei olnud pettunud. Aga kindlasti mitte rahulolev. Markus ei osanud kuidagi reageerida. Kas tõesti on ema valmis kinno minekust loobuma või oli see hilinemise peale öeldud «pole hullu» tüüpi nõusolek? Äkki on ta pärast ikkagi õnnetu?
Poiss põrnitses kabelaual laiutavaid kulunud plekke. Neis teadmata päritolu laikudes oli ta lapsepõlves näinud toredaid pehmeid pilveloomi. Nüüd moodustasid lärakad kokku võika klounimaski, mis talle parastavalt vastu irvitas.
«Sa pead võtma,» tõi Markuse mõtted mängu juurde tagasi, ent laual toimuva taastamine võttis nii kaua, et ema jõudis sõrmega näidata kabendile, mille ta poisi lõksu meelitamiseks söödana välja oli käinud.
Pärast paari abitut käiku ja lootusetusse kaotusseisu jäämist otsustas Markus kergema teema üles võtta: «No ütleme, et juhul kui ma tõesti ikkagi sinna sünnipäevale minema peaksin. Ma ei ole selles üldse kindel, eks ole. Aga kui ma läheksin, siis mida ma kinkida võiksin?»
Vastukäiku alustanud ema käsi jäi õhku seisma. Tublisti kaberuutudel püsinud mõtted rebiti julmalt tagasi lapsepõlvemälestustesse.
«Oot, las ma mõtlen,» pobises ema nuppu lauale tagasi pannes ja väristas õlgu. Laelambi ereda valgusega täidetud köök muutus ühtäkki jahedaks.
«Ma ei teagi, mida tänapäeval kinkida võiks,» ütles ta viimaks tuhmil häälel Markuse poole vaatamata.
«Aga mida sa ise oleks selles vanuses soovinud? Või kinkinud?»