«Need laused lõikasid sügavamale, kui ükski riidlemine oleks eales suutnud»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Taavi Jakobsoni romaanist «Õnnelik prints», mis saavutas Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha. Lugeja ees rullub lahti väikese poisi hing, maailm ja kasvamise lugu varasest lapsepõlvest tööea alguseni, kus kesksel kohal on piirideta emaarmastus. Aja möödudes hakkavad ilmnema sünged perekonnasaladused, mis panevad mõtlema, kui hästi me oma lähedasi ja iseennast üldse tunneme.

SANDRA SÜNNIPÄEV

«Emps, tead, Sandra kutsus mind oma sünnipäevale,» lausus Markus emaga õhtul kabet mängides. Tema püüdlikult ükskõikseks sunnitud hääles olid elevus ja uhkus varjatud niisama hästi, kui hästi peitsid lõua otsa ilmunud hõredad karvaalged esimesi vistrikke. Neist oli Sandraga saanud oma trenni esipaar, kes ikka siin-seal võistlemas käis ja mõnikord ka Markuse uhket auhinnariiulit täiendas. Loodetud sõpru see trennikaaslaste seas ei toonud, ta tundis end nende seas täieliku autsaiderina, kuid vähemalt olid nad Sandraga rääkima hakanud. Põhiliseks rääkijaks oli muidugi Sandra, kuid viimasel ajal ei olnud kogu jutu sisu enam tõrelemine. Ja nüüd sünnipäevakutse!

«Täna ei tule sul mängimine ikka kohe kuidagi välja,» tõdes ema ja võttis demonstratiivselt klõpsutades neli Markuse kabendit. «Millal see sünnipäev on?»

Markus neelatas. «Sel laupäeval juba. Kell kuus.»

«Siis kukkus küll pahasti välja. Mäletad, me pidime laupäeval sulle uut jopet ostma minema ja õhtul kinno seda uut Woody Alleni filmi vaatama.»

Taavi Jakobson «Õnnelik prints».

FOTO: Postimehe kirjastus

Muidugi ta mäletas. Jope ost ja kinoskäik olid neil paika pandud nädalaid tagasi. Kohe, kui ilmusid esimesed reklaamid kevadiste allahindluste kohta, sai päev seinakalendrisse märgitud. Sobivalt tuli samal ajal kinodesse järjekordne Woody Alleni film. Kuna need mõlemale meeldisid, oligi toreda laupäeva plaan paigas. Ja nüüd kavatses Markus ema ootustest tuimalt üle sõita. Ema plaanide rikkumine oli küll viimane asi, mida ta teha tahtis. Mõne kuu tagune hoiatav juhtum oli veel liiga selgelt meeles.

Markus oli koolist tulekuga hilinenud. Tagantjärele vaadates ilma mingi mõistliku põhjuseta. Seetõttu jäid nad bussiga tipptundi kinni ja jõudsid kaua oodatud impressionistide näitusele vaid paar tundi enne selle sulgemist. Haiguste ja muude õnnetute asjaolude tõttu oli nende külastus nagunii libisenud ekspositsiooni lõpupäevale. Nii jäi emal väga vähe aega ammu oodatud kunstielamusse süveneda. Ema ei olnud temaga riielnud, ka hilinemise peale oli ta alguses öelnud vaid: «Pole hullu.» Kuid näitusele järgneval nädalal oli ta eriti sõnaaher ja kodus keskendunud ainult kontorist kaasa võetud töö tegemisele. Kabest ja muust koosveedetud ajast ei olnud juttugi. Ühel õhtul pliidi kohal askeldades oli ta poetanud: «Ma ootasin seda näitust nii väga. Hilinemine rikkus tegelikult kõik. Isegi mitteminek oleks parem olnud kui see ühest ruumist teise rabelemine. Nüüd sain näha vaid seda, millest kõigest ilma jäin.»

Need laused lõikasid sügavamale, kui ükski riidlemine oleks eales suutnud. Markus isegi ei mäletanud, kas ta üldse oskas leida sobivat aega ja viisi vabandamiseks. Nüüd oli ta taas kõike rikkumas. Kogu poisi varateismeline olemus kiskus tantsupartneri sünnipäevale. Aga emale pettumust valmistada oli veel raskem. Markuse strateegia, õigemini ainus õhkõrn lootus oli see, et ehk tuleb ema ise mõne hea lahendusega välja.

«On jah väga halvasti,» lausus ta alandlikumalt kui nurka soristamisega vahele jäänud kutsikas.

Mäng jätkus vaikides ema võiduka lõpuni. Markus ei olnud võimeline kabele keskenduma, ema seevastu oli koondanud kõik oma mõtted ja tunded nende vahel lebavale mustvalgele mänguplatsile.

«Kas tahad revanši?»

Markus noogutas ja hakkas nuppe lauale laduma. Midagi targemat ta teha ei osanud. Loodetud lahendust ei olnud tulnud ei oma peast ega ema huultelt. Palavikuliselt pöörlevast mõtete oravarattast paiskus küll aeg-ajalt mõni plaanialge, kuid vaid selleks, et sisemiste vastuväidete müürilt päästmatult põrmu pudeneda. Seinakalender oli just nendel nädalatel eriti tihedalt täis. Pühapäevalgi oli neil pikalt planeeritud kevadine suurpuhastus. Kogu elu oli tema vastu!

«Äkki läheme kinno pühapäeva õhtul?» pakkus Markus viimaks, et midagigi öelda. Veel enne, kui ema suud paotada jõudis, oli ta enda pea täis põhjuseid, miks see plaan kohe kindlasti ei töötaks.

«Esmaspäeval on mul vaja varakult tööl olla. Ja sul koolis. Sul oli vist mingi kontrolltöö ka, selleks pead olema hästi välja puhanud. Pealegi ei usu, et ma pärast suurpuhastust enam kinno minna jaksan.»

«Aga reedel?»

«Mul on reedel vaja pikalt tööl olla. Mäletad? Nagunii töönädala väsimus alles sees. Ei mängi hästi välja. Me võime ju kinno minemata jätta, kui sa sinna sünnipäevale kibeled. Woody Allenist oleks kahju, aga ega see nüüd maailma lõpp ka poleks. Ostame jope ära ja siis võid minu poolest vabalt minna.»

Ema hääl ei olnud pettunud. Aga kindlasti mitte rahulolev. Markus ei osanud kuidagi reageerida. Kas tõesti on ema valmis kinno minekust loobuma või oli see hilinemise peale öeldud «pole hullu» tüüpi nõusolek? Äkki on ta pärast ikkagi õnnetu?

Poiss põrnitses kabelaual laiutavaid kulunud plekke. Neis teadmata päritolu laikudes oli ta lapsepõlves näinud toredaid pehmeid pilveloomi. Nüüd moodustasid lärakad kokku võika klounimaski, mis talle parastavalt vastu irvitas.

«Sa pead võtma,» tõi Markuse mõtted mängu juurde tagasi, ent laual toimuva taastamine võttis nii kaua, et ema jõudis sõrmega näidata kabendile, mille ta poisi lõksu meelitamiseks söödana välja oli käinud.

Pärast paari abitut käiku ja lootusetusse kaotusseisu jäämist otsustas Markus kergema teema üles võtta: «No ütleme, et juhul kui ma tõesti ikkagi sinna sünnipäevale minema peaksin. Ma ei ole selles üldse kindel, eks ole. Aga kui ma läheksin, siis mida ma kinkida võiksin?»

Vastukäiku alustanud ema käsi jäi õhku seisma. Tublisti kaberuutudel püsinud mõtted rebiti julmalt tagasi lapsepõlvemälestustesse.

«Oot, las ma mõtlen,» pobises ema nuppu lauale tagasi pannes ja väristas õlgu. Laelambi ereda valgusega täidetud köök muutus ühtäkki jahedaks.

«Ma ei teagi, mida tänapäeval kinkida võiks,» ütles ta viimaks tuhmil häälel Markuse poole vaatamata.

«Aga mida sa ise oleks selles vanuses soovinud? Või kinkinud?»

Markus oli rahul – see küsimus oli õhtu tabavaim lause tema suust.

«Ma ei tea. Ma ei käinud selles vanuses kellegi sünnipäeval,» ütles ema peale pikemat mõttepausi ootamatult ükskõikselt ja tegi oma käigu. Vaid kahvatuks tõmbunud nägu oleks võinud Markusele reeta, kui valus see teema tema jaoks oli. Markus aga hoidis oma mõttetööd teesklevat pilku jätkuvalt kabelaual.

«Ja kuna minu sünnipäevi ei peetud, siis ei käinud keegi ka minu omadel. Oota! Ühe kingituse olen klassiõele siiski teinud – tema portree, kuid see talle ei meeldinud. Ta olevat sellel liiga paks olnud. Aga see ei puutu vist asjasse. Nii et palun vabandust, aga ma olen selle koha pealt halvim võimalik nõuandja. Vaid seda saan soovitada, et ära temast portreed maalima hakka. Katsu ikka ise mõelda, mida tänapäeval vastastikku kingitakse.»

Markus oli ummikus. Kogu see sünnipäevateema oli koletult käest ära minemas. Tema enda kogemus oli samuti pehmelt öeldes piiratud. Pereringis, see tähendab koos emaga, oli tema sünnipäevi muidugi alati suure pidulikkusega tähistatud. Ja vanaemaga, kui too tervem juhtus olema. Kuna Markuse sünnipäev oli alati langenud kevadvaheajale, ei olnud kooli- või trennikaaslaste kutsumine kunagi kõne alla tulnud. Pinginaaber Rasmus oli sündinud millalgi suvel nagu klassivend Sandergi. Ehk nende pidudel ei olnud ta kunagi käinud.

Õigupoolest oli ta ainus omavanustega peetud sünnipäevakogemus klassivend Kevini pidu teisest või kolmandast klassist. See oli mingis mängutoas ja seal olid pooled klassi poisid koos. Ja üksikud tüdrukud. Mõned vanemad olid peosaalis kogu ürituse aja kohal. Nende hulgas mõistagi Markuse ema, kes teistest vanematest eraldi istus ja talle aeg-ajalt žestikuleerides midagi selgeks teha üritas. Markus oli koos teistega ringi tormanud, aeg-ajalt hingetõmbepausidel ka üksinda nokitsenud ja kõik oli nagu tore olnud.

Pärast oli ema temalt küsinud, miks ta niimoodi teistest eemale hoidis ja siis neil õnnetusehunnikuna sabas lonkis. Seda olevat kurb vaadata olnud. Et ema oleks talle seda juba kohapeal öelnud, kuid siis oleks tal ilmselt veel piinlikum olnud. Markusel endal ei olnud õrna aimugi, et ta oli niimoodi käitunud, kuid ema sõnade peale hakkas tal väga häbi. Nõme oli ju olla selline sabas jõlkuv erak. Kui see emale silma jäi, nägid seda kindlasti ka kõik teised. Järgmistele Kevini sünnipäevadele oli teda kutsutud, kuid iga kord just sel ajal oli tal mingi viirus kallal.

Kui ta nüüd Sandra ees sama nõme oleks … Ta ei tunne sealt ju kedagi. Peale sünnipäevalapse enda, aga tema ümber tiirlevad nagunii kõik ja Markusel ei olnud mõistagi just palju lootust sellesse privilegeeritud ringi pääseda. Teiste trenni tüdrukutega ei olnud ta sõnagi vahetanud ja ega ta poistegagi oleks osanud juttu teha. Ühtäkki tekitas mõte sünnipäevale minekust elevuse asemel sulaselget õõva. Pealegi oleks see ema altvedamine nüüd juba mitmes mõttes.

«Ega ma tegelikult peagi ju minema.»

«Lihtsalt sellepärast, et ei oska kinki valida? No see küll mõistlik ei ole. Mingi CD-plaadi võid ju alati osta. Sul peaks selleks taskuraha piisavalt alles olema. Ja kui puudu jääb, saan ma juurde anda.»

«Ma ei tea, mis tal juba olemas on. Ja ega ma tegelikult teagi, mis muusika talle meeldib.»

«Siis raamatu.»

«Sellega sama lugu. Ja võib-olla oleks see tema arvates kuidagi nohiklik.»

«Ole nüüd – raamat ei oleks kuidagi nohiklik. Minul oleks omal ajal nii plaadi kui raamatu üle heameel olnud. Isegi siis, kui see oleks topelt olnud. Mõte on ju see, mis loeb.»

«Ei, tegelikult ma ikka tulen parem sinuga kinno, nagu plaanitud. Ma ju ei tunne seal sünnipäeval nagunii kedagi. Ja me ei ole sinuga kinos juba mitu kuud käinud,» püüdis Markus võimalikult rahulikult öelda ja tõstis olukorrast üleoleku demonstreerimiseks jala üle põlve. Loomulikult ei õnnestunud see tal nii sujuvalt kui planeeritud ja ta lõi varbaga valusalt vastu lauajalga. Alfred, kes endiselt õhtustele kabepartiidele kaasa elas, kukkus näoli. Ilmselt häbist selle üle, missugune möku ta peremees on, mõtles Markus kibestunult.

«Nii on ilmselt tõesti kõige parem. Hea, et oskad pettumust vältida. Oled juba suur poiss,» ütles ema lohutavalt.

Pärast mitut käiku, mille ajal kumbki sõnagi ei lausunud ja Markus viimasedki kabendid kaotas, lisas ema üsna usutavalt optimistlikul toonil: «Meil tuleb kindlasti tore päev.»

Tagasi üles