«Selleks hetkeks vihkasin Meelist veelgi rohkem. Kuidas ta sai mulle nii teha?»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Heli Künnapase uuest lühiromaanist «Valss Pärnu rannaliival», mis on sarja «Mõni õhtu romantikat» kümnes raamat. Birgit armub endast mõned aastad nooremasse Meelisesse. Armunute teel on aga ees kõrged takistused, mis neid aastateks lahku viivad. Kas kunagi kohtutakse taas? Mitu korda me saame valida? Neile küsimustele tuleb üheskoos vastused leida.

Lähme reisile! 

«Oeh, ausalt, Birgit, mul on ikka maailma kõige nõmedam töökoht. Ja kõige vinguvam boss,» ahastab Merlyn. «Kohv ei maitse talle mingit pidi. Ausalt, olen selle uue kohvimasina kõiki funktsioone proovinud. Ükskord tegin salaja presskannu kohvi ning viisin talle seda. Ta ei jõudnud ära kiita. Aga ise ta tahtis seda uut ja uhket kohvimasinat.»

Heli Künnapas «Valss Pärnu rannaliival».

FOTO: Heli Kirjastus

Kohvikust on mõnus vaade pargile. Puude lehed on juba kolla-punakirjuks muutunud. Viimaste päevade tormid on palju lehti alla toonud, nii et tänavakoristajatel on käed tööd täis. Mõnikord tahaksin, et nad ei ajaks lehti nii kiiresti kokku. Need undavad lehepuhurid on väga närvesöövad. Miks arvatakse, et eriti kesklinnas naudivad elanikud lehepuhurite kaeblevat vingumist rohkem kui tänaval lendlevaid sügislehti? 

«Üllata mind millegi muuga,» muigan sõbranna jutu peale. Olen hommikusest trennist veel veidi uimane, nii et pean Merlyni energilise vadistamise jälgimiseks pingutama. Sõbranna viskab aeg-ajalt oma pikki lokkis juukseid üle õla, kuid rääkimise taustaks aktiivselt kätega vehkides ajab ta mõne aja pärast juuksed uuesti endale silme ette.  

«Kuule, lähme reisile! Mul oleks tõesti vaja pisikest vaheldust,» nurrub sõbranna. Kuulan veel pool tundi tema kaeblemist tööl toimuvast. Kuna viimaste aastate jooksul on kogu jutt alati sama olnud, siis ei vaja erilist keskendumist, et õiges kohas oiata või tagant kiita. 

«Hea meelega tuleksin, aga Anderil on laupäeval tennisevõistlus, mida ma lubasin vaatama minna. Ja Ronja tuleb linna.»

«Linnaplika tuleb linna?» muigab Merlyn. Heidan sõbrannale etteheitva pilgu. «Sa ikka ei saa aru, et Ronja veedab nüüd enamiku ajast Tallinnas ja temast ei saa enam kunagi pärnakat.»

«Sa ei tea seda. Äkki lõpetab seal gümnaasiumi ära ja tahab siia edasi õppima tulla,» kehitan ebakindlalt õlgu. Eks tegelikult tean, et Merlynil on õigus – Ronja otsustas juba gümnaasiumisse Tallinnasse minna. Vello õde võttis ta hea meelega enda juurde elama. Esimene kuu on tüdrukul väga edukalt möödunud. Kui nii jätkub, siis tõesti vaevalt ta kunagi pikemalt enam kodulinna tuleb. Mida tal siin teha olekski? Sobilikku kõrgharidust siin ei saaks. Õhtuti on suuremas osas linnast täielik vaikus. Saan aru, miks ta põgeneda tahtis. Sellest linnast hakkab saama noorte pensionäride linn. 

Kas minusuguste? mõtlen ehmunult.  

«Birgit? Uu,» vehib Merlyn mu silme ees käega, nii et saan aru, et sõbranna püüab juba mõnda aega minuga rääkida. «Kuhu sa kadusid?»

«Hakkasin mõtlema, et varsti elavad Pärnus vaid minusugused noored pensionärid,» ohkan valjult välja, hääles paanika hirmutava tuleviku ees. 

«Kuule, see, et sa abielludes hea partii oskasid teha ja töötama ei pea, ei tähenda, et kolmekümne kuueselt ennast pensionäriks pidada võiksid,» kriipsutab Merlyn etteheitvalt minu poole erkpunaseks värvitud suud. «Eriti kuna see tähendab, et sel juhul kehtiks see solvang ka minu kohta.» Endiste klassiõdedena oleme Merlyniga tõesti ühevanused. Kui tema aga rabeleb päevast päeva firmajuhi assistendina ning püüab igasuguseid variante välja mõelda, et saaks minuga mõnikord pikemalt lõunatada, siis minu mured on hoopis teised. Kui ma eralennukeid ja saari ostma ei hakka, siis olen elu lõpuni kindlustatud rahaga, mille Vello firma VelxWood OÜ mulle igakuiselt dividendidena maksab. Isegi kui firma peaks pankrotti minema, on juba praeguseks mu pangakontodele kogunenud arvestatav summa raha.   

«Tegelikult ei tähenda kolmekümne kolme aastaselt leseks jäämine vist väga head partiid,» püüan sõbranna reaalsusesse tagasi tuua. 

«Oh, Birgitikene, anna andeks. Ma ei tahtnud seda kõike sulle jälle meelde tuletada. Tean, et oled jätkuvalt Vello pärast õnnetu. Usu mind, see läheb aastatega kergemaks,» patsutab sõbranna mu laual asuvat kätt, nii et ta pikad erkpunased kunstküüned klõbisevad vastu lauda. Tahaksin vaistlikult oma käe eemale tõmmata, sest eelmisel nädalal jäi maniküür vahele ja nüüd on mitmest kohast juba lakk maha tulnud. Massööril lihtsalt polnud ühtegi teist vaba aega, nii et pidin valima, kumma juurde minna. Hetkeks jõuan oma valikut kahetseda. Seda, et mul oli poolteist tundi lõõgastavat massaaži, pole ju kusagilt paista. Tegemata maniküür jääb aga kohe silma. 

«Pole hullu. Tead ju küll, et püüan sellele tavaliselt mitte mõelda.»

«Sa oled nii vapper. Mina sinu asemel poleks vist hakkama saanud,» vangutab Merlyn kaastundlikult pead. «Seda enam usun, et peaksime nüüd kohe sel nädalavahetusel kuhugi reisima. Varsti hakkab lastel koolivaheaeg ja siis on kõik kohad neid jõnglasi täis. Sellisel ajal küll reisile ei tahaks sattuda,» võdistab sõbranna vastikusest õlgu. Pean temaga nõustuma – lastega reisimine peaks keelatud olema. See on ju nii nõme, kui lebad rahulikult basseini ääres ja siis keegi kusagil kiljudes vette plärtsatab. Ega siis puhkus karjumiseks mõeldud pole. Meie ei reisinud kunagi, kui Ander ja Ronja väikesed olid. Õigemini – me ei reisinud kunagi ka koos Velloga.  

Vaatan aknast välja. Pargis paari päevaga poolpaljaks jäänud puud on nii tuttavad. Näen neid ju päevast päeva. Enamik mu tegemisi on kesklinnas, nii et käin samu radu päevast päeva. Äkki on mul tõesti vaheldust vaja? Juunikuisest Türgi reisist on juba mitu kuud möödas. Suvel oli nii palju üritusi, et ei jõudnudki kuhugi kaugemale reisida. 

Just Merlyn oli see, kes pärast Meelise lahkumist nägi, et hakkan tuhmuma. Sõbranna küll ei teadnud täpselt, mis oli selle põhjus, kuid just Merlyn mõistis, et ellujäämiseks pean keskkonda vahetama. Tol korral leppisid Vello ja Merlyn omavahel kokku, et Vello maksab kõik kinni ja Merlyn leiab viisi, kuidas mind masendusest välja turgutada. Ka mu abikaasa ei mõistnud, mis toimub, aga minu äkiline muutus õnnelikust lendlevast liblikast õnnetuks sookolliks ei saanud isegi temal märkamata jääda. Tagantjärele mõeldes ma isegi ei mäleta, kuhu me tookord koos Merlyniga reisisime.  

Terve selle reisi aja nägin kõikjal neid silmi, mida ei pidanud nägema ja seda kuju, mida poleks pidanud seal olema, sest… seda polnudki. Teadsin ise ka, et hakkan hulluks minema. Selleks hetkeks vihkasin Meelist veelgi rohkem. 

Kuidas ta sai mulle nii teha?

Tagasi üles